Sõitsin hiljuti rattaga tööle nii üheksa paiku ja Pirita teel polnudki märkimisväärset ummikut - mõtlesin, et ohhoo. Siis sõitsin tööle poole kümne paiku ja ummikut natuke ikka oli - mõtlesin, et ahhaa. Täna tulin kaheksa paiku ja Pirita tee oli otsast lõpuni autosid täis. No nüüd oli küll selge pilt. Vist :)
Sama lugu oli bussiga. Kui olen bussiga tööle läinud, imestan mõnikord, et see buss ikkagi käib ja veelgi enam, on sageli pikk buss. Pole harvad juhud, kui sõidan selles bussis ihuüksi. Täna nägin, kui buss linna poole sõitis ja oli  ikka päris rahvast täis.
Et jah. Need on sellised lihtsad näited, kuidas ühekülgsest vaatest saab ikka täitsa vale mulje. Pean ennast üsna heaks liiklejaks, sest olen jalakäija, jalgrattur, autojuht ja ühissõidukiga reisija. Enam vähem kujutan ette, mida teised liiklejad võivad arvata, kui olen ühes neist rollidest (kuigi peab ütlema, et sageli on jalakäijad ikkagi väga ettearvamatud, aga seda tean niisiis juba ka, eeskätt ratturina). Jõuan tagasi sinna, milleni olen juba korduvalt jõudnud, et tõhusaks, ja meeldivaks, toimimiseks on vaja teistsugust vaadet. Eriti need, kes asju otsustavad, ei paista sageli kursis olevat, mida need otsusted tegelikult asjaosaliste jaoks tähendavad ja kuidas need miskipärast asju kehvemaks või mõttetult keerulisemaks muudavad. Ja üleüldse oleks inimesed paremad inimesed, kui käiksid näiteks töövarjuks kellegi juures, kelle töö neile pidevalt meelehärmi valmistab jne.
Ma ei tea, mida selle mõttega ette võtta, aga minu meelest peaks seda igal juhul rakendama.