Maal on kogu aeg nii palju asju teha, et pidevalt jääb mõni asi pooleli või teen mitut korraga. Päev oli juba täitsa peal, kui leidsin oma hambapesuasjad muru seest, kuhu nad olid jäänud, kui pidin veel viimase suuloputusveetäiega juba lapsega vetsu poole jooksma. Tagasi tulles ootas juba midagi uut ees ja nii see läks.

Alles ma kirjutasin oma veepudelist ja üsna pea unustasin selle kusagile angervaksapõllu serva. Nüüd vaevlen pidevas vedelikupuuduses, sest vett pole lihtsalt käepärast. Iseenesest ju hea hetk uue pudeli soetamiseks, aga täiesti ebatavaliselt on mul hetkel hirmus kiire aeg ja ma ei oska ega jõua seda pudelit kusagile otsima minna. Võin loota vaid, et kosmos saadab mu tee peale ühe ideaalse anuma, siis jääb küll vaid märgata ja tegutseda. Kuigi ega see ka nüüd teab mis iseenesestmõistetavalt lihtne pole, aga vähemalt mitte aeganõudev. Vist.