Kui ma väike olin, nägin tihti hirmsaid unenägusid. Peamiselt ajas mind keegi taga ja ma jooksin ja peitsin end üsna sageli oma 9-korruselise maja trepikojas ja katusel. Unes ikka siis. Ja siis kooliajal olid mingid natuke ebameeldivad ufo-unenäod. Aga hiljem on unenäod muutunud pigem meeldivaks. On päris palju selliseid, mis jätavad päevaks mõnusa tunde. Jaa meenub isegi mõni, millele mitu päeva hea tagasi mõelda. On jah lihtsalt uni, aga ikkagi. Tunne on päris. Või okei, peaaegu. Neid muidugi kogu aeg ei näe, kus midagi eriti mõnusat on. Enamasti on midagi absurdset. Ükspäev lugesin fb-st, vist, või kus see mujal võis olla, meenutust oma sellest unenäost, kus mingi maniakaalne tüüp mulle armastuse avaldamiseks mälupulga peal terve eesti keele korpuse andis, sest üskikutest sõnadest ei piisanud. Ajakohane meenutus oleks vist ka sellest unenäost, kui Metallica mehed mul Lehtses vanaema pool külas käisid. Ma ei mäletagi, kas nende lennuk kukkus alla või mingi hädamaandumine neil meie maja ees igatahes oli.
Vahepeal on muidugi ka sedasi, et uni läheb üldse ära ja no siis passid ja meenutad ajaviiteks neid toredaid hetki :)