mood and fusic

Tasakaal. Id-kaardi leidsin üles, isegi spordikella laadija tuli välja, aga eile kaotasin tööl ära oma töö võtme ja kaardi. Saan enam vähem oma asjad ära ajada nii, et tee peale ei jää palju lukustatud uksi, ja muidu saaksin ka asenduskaardi, aga mugavam oleks ju ikka enda omaga. 

Aah! Ma leidsin oma id-kaardi. Ma ju teadsin ka, et ta kusagil on, lihtsalt ei teadnud, kus. Aga mulle meenus, et üks kadunud asi jäi eelmine kord mainimata. Mu kass. No selle asjaga natuke teistmoodi kui kadunud võtmete või soki või id-kaardiga. Selles mõttes, et ma ei pannud teda ise kusagile ega unustanud ega muud säärast. Ta ise lahkus ja oletan, et tahaks tagasi. Aga ega ma ju ei tea ka - kas tahaks? Ma võin ju ette kujutada, et tahaks, ja muretseda tema pärast, aga ma ei tea, mis ta tegelt tahab. Tundub, et ma olen muudki ette kujutanud. Nt kui tore ja huvitav ja osav ma olen. Ümbritsevast tagasi peegelduva põhjal olen hakanud arvama, et mu kujutlusvõime võiks piiratum olla. 

Kas keegi ütles hiljuti, või lugesin seda raamatust, et teiste unenägusid on jube tüütu kuulata. Võib-olla. Mul puuduvad nii laiad kogemused, üldiselt ma ei tea, mida teised inimesed unes näevad. Mul aga oli täna üsna huvitav unenägu, millest üks osa ei saa küll kuidagi meelest minna. Olid mingid filmivõtted või mingi suurem ettevõtmine, ja otseselt mitte minu üritusel, aga samas hotellis viibis ka Rowan Atkinson. Tegelikult enne seda oli tegevus toimunud just hoopis kuskil metsas ja mingis vanas majas, aga see osa on tuhmunud (kuigi oli ka üsna pöörane ja sisaldas mu arust vajuvat pinnast ja mingeid loomi või olendeid). Sattusime koos liftis sõitma. Ja saime kuidagi hästi jutu peale. Rääkisime pikalt, aga ma ei mäleta enam millest. Siis läksime laiali. Kuna meie üritusel toimus pildistamine, siis mõtlesin, et lahe oleks ka Rowaniga üks pilt teha. Kuna keegi teine ei julgenud küsima minna, läksin mina. Ta parajasti pikutas ja ütles, et pole parim aeg, aga ok. Et ta oli omale lõuga boto...

Õudsalt lihtne on asju tegemata jätta. Lihtne on trenni minemata jätta, doonoriks minemata jätta, praht maha jätta, kilekott biojäätmetesse visata, meilile vastamata jätta. Vist midagi lihtsamat polegi olemas. Täna hommikul sõitsin rattaga tööle ja keset rattateed oli katki kukkunud klaaspudel. Terve tee oli kilde täis, vaevu sain mööda. Sõitsin natuke maad ja mõtlesin, et ei saa seda segadust sinna jätta. Liiklus läheb tihedamaks ja ratturid on ju mu sõbrad. Mul ei olnud õnneks kiire, nii et keerasingi otsa ringi. Korvis oli mul üks kilekott mingite asjadega, sain seda kasutada harjana. Tükk aega pidin pühkima, aga tee sai puhtaks. Mingit erilist kangelase tunnet ei tekkinud, või et küll ma nüüd ikka tegin. Aga olin rahul, et mööda ei sõitnud. Pean minema uuesti verd andma. Viimati tegin seda vist nii kaheksa aastat tagasi. Või isegi rohkem. Ja siis veel üks teine doonoriasi, mida ma lubasin südames (aga võib-olla ütlesin ka välja) sõbrale, kes teoreetiliselt võiks seda vajada, aga pi...

The magic of walking. Vist nii pool aastat tagasi kirjutasin jalutamisest. Et kuidas see ometi saab mõjuda nii pööraselt. Ma ei jaluta eriti tihti, st sellist pikemat maad. No nagu näiteks täna, et kaheksa kilomeetrit. Sest mulle ei meeldi jalutada. Tähendab... mulle meeldib jalutada. Mulle ei meeldi jalutama minna. Et "ma lähen nüüd jalutama". Sest esiteks tundub see tüütu, ja teiseks jube aeglane. Ja tegelikult on jalutamisega samamoodi nagu rattasõiduga, et mulle ei meeldi lihtsalt suvalt sõita. Sellegipoolest mõjub jalutamine mulle lausa ebanormaalselt hästi. Meeleolu ja enesetunde mõttes. Ühel päeval on mul ehk personaalne neljajalgne jalutamisinstruktor, jalutamismentor. See sobib ka.

Ühe kartuli needus. Tead sellist? Mul on siuke, pidevalt juhtub. Et teed suppi ja pesed portsu kartuleid ja üks kartul jääb üle. Hakkad ahjukartuleid tegema ja see viimane kartul lihtsalt ei mahu kuidagi. Ja siis pole muidugi pärast ka selle ühe kartuliga midagi teha. Kui just ei osta uut portsu ja seda sinna hulka ei poeta. 

Mitu asja sul praegu kadunud on? Või kusagile unustatud? Või ei tea, kus on? Mul on selliseid vist hetkel kolm. ID-kaardi olen kusagile poetanud, arvasin, et tööl, aga sealt ei leidnud. Niisiis peab kodus põhjalikumalt otsima. Mònest taskust veel nt. Tükk aega on olnud mõte, et teeks selle lisakaardi, et ei pea kogu aeg õiget kaarti igale poole sisselogimiseks jms kasutama. Aga noh jah, sinna see on jäänud. Nagu ka auto varuvõtme tegemine. Võiks olla, onju. Aga varuvòtmesse ei tohiks suhtuda kergekäeliselt - et teist ei leia, siis kohe varuvõti. Nii oleks lõpuks mõlemad kadunud. Et ainult häda korral. Nt nagu siin paar nädalat tagasi mul peaaegu juhtus. Ükskord eelmisel aastal oli mul ka id-kaart tööl kadunud ja see ilmus keset üht tundi ühe raamatu vahelt, mida ma päris harva kasutan. Muidugi ma ei varjanudki oma üllatust ja rõõmu ja òppijatel ka nalja kui palju. Siis juba nii kuu aega ma ei suuda leida spordikella laadijat. Mul on selle osas üks mälestus, aga see on natuke hägune. Ta...

Oh, issand, käisin täna basseinis ujumas. See oli ootamatult hea. Tunde olemus ja kvaliteet sarnanesid sellele, mis oli talvel mägedes lauaga sõites. Kui tunned, et teed midagi õiget. Et see on sinuga absoluutselt kooskõlas. See on huvitav tunne. Ei mäleta, et seda enne mägesid nii väga märganud oleksin, aga seal lajatas see ikka nii täiega, et rabas veits jalust ja vajas seedimist. 

 Oh, mulle meeldivad pisiasjad. Ma jõuan nendeni tagasi, kui need vahepealsed harutamised siin harutatud saavad. Või ei saa harutatud, jäävad pooleli, aga kuidagi vajavad praegu tähelepanu. Vahel mõtlen, et psisasjadele keskendudes püüan jalga lasta reaalsusest, aga no tegelikult on ju vastupidi. Kogu see jutt hetkes elamisest ja... mis ta oligi.. mhh... teadvelolekust (pidin guugeldama :)) Et sedasi on ikkagi kasulik elada jne, siis peaks see ju igati tervislik olema. Ja normaalne. (Täna taas kogesin, kust tuleb mul see "normaalse", oodatud käitumisele vastamise soov, mis pole tegelikult üldse úlejäänud minuga kooskõlas ja põhjustab mulle hulga tüütust ja vajab aega ja tähelepanu, et seda ära tabada ja seda muuta)

On tulnud ette, et ütlen midagi, et asi on nii ja siis vastatakse, et ei ole, siis ma sattun segadusse ja jäängi uskuma. Või ei jää, aga ei oska väga midagi kosta ka. Aga peab märkama, et sedasi oli. Kahjuks märkan tavaliselt alles liiga hilja.  No näiteks, ütlen, et tee ääres sõidab üksjagu sportrattureid. Vastatakse, et tegelikult sòidavad nad seal, kus autosid või teisi kergliiklejaid pole ja saab rahilikult omaette sõita. Aga ikkagi näen jälle ise, et see nii on. Või, ma pigem leian virtuaaltunni asemele muud lahendused, sest kui kohal on üle 10 inimese, kes pole väga kõrgelt motiveeritud, läheb suurem osa tunnist erinevate tehniliste probleemide tõttu raisku. Vastatakse, et tegelikult on praegu juba kõik nii osavad, et saab väga hästi hakkama. (No ja siis kogen ise, osalejana, mitte tegijana, et mingi koolituse videoühendus katkestab ja kaugemalt liitunud, et saa aktiivselt ühineda või et edastatud veebiseminaril oli hääl ära kadunud). Või et mul on vaja mingit sellist asja. -...

Olen seda blogi kirjutades ikka kusagil nii iga poole aasta tagant jõudnud arutlemiseni, endamisi, kuigi mitte ainult, et miks teised ei loe. Muidugi kirjutan eeskätt endale, sest noh... mul see suhtlusvajadus on ka omaette teema. Ja blogi täitsa aitab. Blogis on mõnus kirjutada ka. Mõnikord lihtsalt kirjutamisharjutuseks. Nt on pea peaaegu tühi ja harjutadki tühja peaga kirjutamist. Mõnikord on päris tore jutt tulnud ja olen leidnud mõtteid, mis on kusagil peidus olnud. Aga tore on ikka, kui keegi loeb. Ma tean vaid üht inimest, kes ka blogi peab ja mul pole raske sealt aeg ajalt läbi astuda. Tore on, kui midagi on kirjutatud. Eriti hea lugeda, mida sõbrad teevad ja mõtlevad, kui füüsiliselt kaugele jäävad ja muud kaudu kah pidevalt ei suhtle.. Facebookis kah... kui keegi midagi endast räägib, on tore. Isegi jagatud lingi juurde lisatud kommentaar on veel ok. A peamiselt on mingi suvaline jagamine seal. Mõttetu. Mu blogi on üsna avatud, võtan end ikka ikka suht riidest lahti, mõnikord...

Terve septembrikuu passisid Pirita tee ääres lisaks kajakatele, partidele, luikedele... varestele? rästastele? ka kormoranid. Kui ma ühel päeval fotoka kaasa tahtsin võtta, et neid pildistada, olid nad läinud. No fotokat mul ka tol päeval ikkagi polnud, aga kormoranid olid kadunud ja rohkem pole neid olnud. Täna aga kössitas kivi otsas selline. Haigur? See sama, keda kohtasin ükspäev pargis? Hmm. Paar päeva tagasi kirjutasin lõhnadest. No, tegelikult ma ikkagi tunnen seda üht lõhna mujal ka, nagu oleks see minuga kaasas. Hais pigem, kui aus olla. Aga see pole minu küljes, kontrollisin. Vaikselt hakkab närvidele käima, ei mäleta, et seda nii pikalt oleks varem olnud. Kolmandaks. Paar päeva tagasi külas mul peas üks lugu, mitte väga tuttav, aga suutsin ikkagi mingit sõnad tuvastada ja otsisin selle loo üles ja kuulasin. No.. midagi oli selles loos. Kõigepealt ajas see mind nutma, siis lihtsalt oli ja lõpuks tekitas mingi mõnusa tunde. "Kõigepealt" tähendab nii 10 esimesel korra...