mood and fusic

Olin seda naist näinud juba kaks korda seal samas kohas. Liivalaia tänaval Olümpia juures ülekäigul. Oli tuttav nägu ja seostus mingite ebameeldivate mälestustega. Mõnikord on nii, eks, et ähmaselt nagu meenub kontekst, kus kellegagi kokku oled puutunud. Et kas tegemist on kusagilt töölt mõnega, või nt sellise võõra inimesega, kellega oled mõnel koolitusel olnud jne.. Selle naisega seoses tundus, et ta on mingit sorti teenindaja, nt raamatukogus või mõnes poes, kus ma olen pidanud mitu korda käima ja justkui mingit muret lahendama. Aga no ei meenunud midagi. Oli vaid selline ebamääraselt ebameeldiv tunne. Kolmandal korral sain aru. Eks ma pingutasin ka kõvasti. Ta on üks nahaarst seal samas polikliinikus. Olen seal lastega kahe erineva arsti juures käinud. Üks on tore ja teine on tõre ja üldse mitte abivalmis. Või vähemalt tookord ta oli selline. Aga ühest korrast piisab, eks.

Olen juba mõni päev linnas olnud nüüd, aga kui viimasel päeval maal nõusid pesin, tekkis vajadus kirjutada kõige tüütumatest nõudest. No need on boršisupikausid. Ükski muu toit ei määri nõusid ja eeskätt pesukaussi nii ära kui borš. See vastik rasvane oranžikas triip seal pesukausi keskel on kole ja tüütu, sest seda tuleb spetsiaalselt pesta ja see külm rasv on kuidagi eriti ebameeldiv. Ma pole tõesti märganud, et ükski teine toit sellist jama põhjustaks.  Muidu mul talvine nõudepesusüsteem oli päris ok. Et kogusin päeva jooksul kõik nõud kaussi ja õhtul pärast õhtusööki pesin kõik puhtaks. Toas siis. Ei viriseks, midagi häda polnud. Lihtsalt suvel on chillim.

Ei ole nii, et üks kord olin rahul, et mul on maal külmkapp ja pliit ja uus katus (st üsna soe tuba). Iga kord, kui süüa teen, tunnen imestust ja tänulikkust, et ma saan lihtsalt külmkapist midagi võtta ja pliidi peal sellest toitu valmistada. Et mul on nõud riiulis ja hulk toiduaineid ka kohapeal olemas. See on lihtsalt nii uskumatu ja imeline. Sest noh... nii 6 aastat tagasi polnud mul ju midagi. Ja siis mõned aastad tagasi toimus kogu toidutegu õues lõkkel, ja mõnikord hommikusöök toas priimusel. Ja üldse, et see maja on nii mõnus ja mu arust isegi hubane ja igati elatav (vähemalt lühiajaliselt). Ja ma pole muidugi mingi rahamees, eks. Sellega olen lihtsalt niisama rahul (st ei mingit imestust ega tänulikkust), et ma olen oma rahaga kuidagi sedasi majandanud, et mul on olnud suveks see raha, et külmkapp ja pliit ja katus.... jne. Tänulikkus on aga kuidagi abstraktne. Muidugi ma olen tänulik kõigile, kes on aidanud, sest ega katus või elekter või maja pole mu enda ehitatud (kuigi on ...

 No ma ei või. Ise olen viimasel ajal üsna apaatne olnud, asju ei saa korralikult tehtud ja energia on ka suuremalt jaolt miinuses. Mõni asi teeb rõõmu, aga korraks. See-eest valmistab mulle endiselt rõõmu mu tütre huumorisoon. Ma ei tea, kas seda on võimalik nüüd siin kirjapildis edasi anda, millise ülistuse ta ükspäev vetsupoti suunas ette vatras, aga ma püüan. Selle siirus, pikkus ja põhjalikkus oli ikkagi jalustrabav. Kardan, et päris kõike ma ei suutnud meelde jätta, aga see kõlas umbes nii: Oh, pott, nii hea, et sa oled meie kodus! Pott on nagu ema, teda on sul vaja. iga päev. Mõtle noh, ilma potita, kui halb kõik oleks, teda on sul just kuigi palju vaja.

Pidi olema, et mõned kaotavad oma maitsetaju kui koroonat põevad. Et sööd tuttavat asja, aga ei tundu kuidagi tuttav. Ma loodan, et olen terve, aga mul on selline asi, et ma vist kuulen imelikult. Kuulan eesti laulu ja kõik nagu laulaksid natuke mööda. Aru ma ei saa. Vaevalt see päriselt nii on. Üks lugu tundus nagu üleni täiesti arusaamatu. Mõned lihtsalt kohati väga ebamäärased.

Ronimisministeeriumis märkasin täna oma sooje sokke ühe posti kõrval. Ja mulle meenus, et tõesti - ükspäev olin neid kodus sokikastist otsinud ja neid ei olnud seal. Sest need olid ju Ronimisministeeriumis. Aga tol hetkel ei osanud ma seda muidugi aimatagi.

Uued tasemed kaotamises ja unustamises. Et noh.. viimati eks ole, oli see asi, et jõudsin oma tavaariga toast trepikotta, aga mitte autosse, nii et pooled asjad jäid siis maha. No eile unustasin oma kiivri külla ja täna kaotasin oma veepudeli kusagile.. tartusse? Aga! See kõik on ju tavaline. Täna selgus, et olen oma arvutis ära kaotanud kõik allkirjastamisega seotud tarkvara. Enne oli, aga nüüd enam pole. Siuke asi siis.

Mõtlen, et saaksin oma 7-aastase tunnustavatest lausetest sellise omapäraste reklaamsõnumitega tootesarja: Mõni lõhn või midagi: "Mmm, see lõhnab nagu ponisaba!" Vastlakukkel: "Vastlakuklit tasub pigem süüa käte kui lusikaga" Rinnahoidja: "Tahaksin ka endale selliseid rippuvaid tisse" Seikluspark: "kui see on tõesti tema tehtud, siis mul on au selle peale minna." - no see oli meil ühe sõbra tehtud pargike. Aga sobiks ju iga seikluspargi kuidagi personaalsemaks lähenemiseks. Sest eks igaühte on mingit tüübid ju suure hoolega meisterdanud. Muidugi sellist lähenemist või muudegi toodete puhul rakendada. Nii tore teada, kes su asjad on teinud. Vahepeal vist oli isegi selline kampaania. .... Peab veel meenutama.  Ja tähele panema, sest seda huumorit ikkagi jätkub,

Huvitav, et rongivile kõlab ka külmas nii äratuntavalt teitsmoodi. Ja trammid. Läksin üleeile hommikul kööki kohvi tegema ja need helid panid mõtlema, et äkki on külmaks läinud. Mingit nutiseadet mul hetkel pole ja termomeetril on patareid tühjad, nii et pidin ootama, et teismeline ärkaks ja ilmainfot jagaks. Kõik muidugi teavad, et nii oligi. Oligi külm.  Natuke olin mures ka, et kuidas siis ikkagi on sellise külmaga rattaga sõita. Panin ühe kihi riideid juurde. No mis ma oskan kosta - palav oli. Sõrme- ja varbaotsad natuke hakkasid külmetama, aga muidu nagu ikka. 

Ma olen liiga laisk, et spordiklubi joogamatti kasutada, st seda enne ja pärast küürida. Ja ma ei võta kunagi ka mingeid abivahendeid, klotse vms. Seega ma kannan kaasas isiklikku matti ja muid asju ei kasuta. Mu joogaõpetaja aga on vastupidi - liiga laisk, et oma joogamatti kaasas kanda, nii et ta kasutab spordiklubi oma ja puhastab selle enne ja pärast trenni korralikult ära. No vot jah sedasi siis.  Mulle meeldib, kui kodu on korras ja mulle meeldib ka koristada. Aga samas meeldib mulle asju laiali jätta ja no üldse mitte korda hoida kogu aeg. Ja siis meeldib kõik ära koristada ja siis on nii mõnus. Ja siis jälle mitte kogu aeg tähelepanu pöörata sellele, kas teen kusagile saapaga mõne jalajälje või jäävad mu riided laiali või tass valesse kohta jne.

Õnneks varustab 7-aastane mind ikka huumoriga. Seisab köögilaua juures ja vaatab taldrikule lõigutud greipi ja apelsini ja nende koori. Mandariinid on ka seal kuagil. "Miks mandariini koortes on need?"  "Need valged ribad?" "Ei" "Need täpikesed" "Ei! need..." ja osutab taldrikul olevatele greibitükkidele.

 Aa. Muidu, kui kedagi jäi huvitama... kuidas lõppes mu väljasõit nädalavahetusel. Kas see vastumeelsus sõita oli ehk halb eelaimdus? Kas kõik võttis hoopis positiivsema pöörde? Noh, ei seda ega teist, tegelikult. Midagi hullu ei juhtunud selles mõttes, et jõudsime elus ja tervena tagasi. Mis on ikkagi kõige olulisem. Meeleolu läks aga kiirelt veelgi allamäge, kui selgus, et mõned minu jaoks väga olulised asjad maha jäid. Aga ma ei tahakski sellel pikemalt peatuda. Sest noh. Nii isiklikuks vist ka siin ei lähe. Või lähen? Halva eelaimduse juurde tulles. Olen ilmselt 7 aastat näinud mõnikord unenägu, kus mu väiksem laps kukub kusagile sügavasse vette ja vajub ja vajub ja... Selline väikeste variatsioonidega unenägu ja õnneks alati õnneliku lõpuga. Ja mitte liiga korduv. Ja kui ta mul suvel päriselt ujumisrõngast vee alla pudenes... siis mõtlesin küll. Ja siis mõtlesime mõlemad, et nüüd on küll ujumistrenn. See läks kahjuks untsu. Ja pole muidugi üldse selline soodne ujumistalv. Aga ...

Mõnda asja on väga lihtne muuta. Natuke märkamist ja fookust ainult. Mul on pidevalt selline jama, et unustan rattatulesid laadida. Enamasti teen seda tööl, sest laadida saab hästi nt arvuti usb aukudest. Teine variant on küsida pojalt akupanka ja sealt laadida. Seda saab siis kodus teha. Ja no kui ma arvuti koju viin, siis arvutist ka, aga ma üldiselt ei hoia seda kodus pikemalt avatuna. Niisiis. Laadimine tööl. Asi toimub nii: saabun rattaga, pargin ratta ära, võtan tuled, pistan tasku, õhtul hakkan ära minema, leian tuled taskust ja olen ahastuses. On olnud ka nii, et võtan tuled kaasa, tööl meenub, et pidin tulesid laadima, aga arvan, et unustasin võtta jne. Ja kõike seda on juhtunud kor-du-valt. KORDUVALT!  Liiga palju kordi. Pimedas sõites lihtsalt ei saa seda lubada. Lahendus oli muidugi imelihtne. Pean tuled pistma kusagile sellisesse kohta, mida ma tööl  kasutan. Näiteks sinna taskusse, kus on ka mu telefon. Enamasti võtan telefoni tööl taskust välja. Või siis kotti, ...

Ja siis võib ootamatult tabada masendus või hakkab endast lihtsalt hale. Või avastad, et sa ise oled kusagile kadunud. Näiteks oli plaan sõita nii 220 km lõuna poole külla. St polnud otseselt minu plaan. Alustame sellest, et ettevõtmises on 4 osapoolt. 1. tahtis nii hirmsasti sinnapoole minna, et jäin nõusse. 2. osapool on meid nõus vastu võtma, kuid alates laupäevast. 3. osapool tahab aga koos meiega, aga juba pühapäeva hommikul tagasi hakata sõitma. 4. võiksin siis mina olla - et osta kütust ja külakosti ja lõbusta seda esimest, sõida ja tee nii nagu kõik ülejäänud tahavad. Kahtlen ka pisut, kui väga me oodatud oleme sinnapoole. Ma ei tea. Ma ei suuda näha, mida see kõik mulle head teeb. Enam ei tahagi nagu minna. Ja hops. Pole ka eriti rõõmus olla.

Umbes samamoodi nagu ükspäev hakkas järsku tunduma jabur see vene koolide teema, siis samamoodi tabas mind täna öösel (noojah.. jällegi see kolmest kuueni passimine), et on üsna jabur, et lastele antakse koolist ka koju õppimist. Et nagu tõepoolest. Milleks see kool on siis? Pole ju normaalne kõikse aeg mingeid kooliasju õppida, millest sind pooled absoluutselt ei huvita. Muidugi jääb see teema, et mis on alternatiivsed tegevused. Aga järele mõeldes pole see mingi teema. Kohati mingite asjade lugemine ja ehk ka nt keeleõppes sõnavara üle kordamine ja muu säärane tundub ok, aga üldiselt peaks poole päevast ikka midagi muud püüdma õppida kui kooliasju.

Mul jäi kripeldama, et paar postitust tagasi olid ühes lauses koos "juuretis" ja "tast suurt rõõmu pole". Igaks juhuks niisiis täpsustan, et siin polnud üldse vaja mingeid paralleele vedada, võrdlesin konkreetselt juuretist ja hamstrit kui lemmiklooma. St juuretis ja hamster on lemmikloomana samaväärsed. Juuretisest iseenesest on muidugi palju rõõmu. 

Käisime uisutamas. Seal oli ka üks selline väiksem klassitäis noori. Rääkisid vene keeles. Ja mulle järsku tundus maailma kõige jaburam asi, et meil on venekeelsed riigikoolid. See on absurdne nii riigi vaatenurgast kui ka tegelikult nende lapsevanemate vaatenurgast, kes oma lapsed venekeelsesse kooli panevad. Ühesõnaga, kõikse aeg on need vene koolid olnud onju, ja no vähe neid ju pole. Ja äkitselt mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, et see saab nii olla.

Mind üldiselt ilm ja aastaajad väga ei huvita (olen muidugi korduvalt seda siin öelnud ja iga kord lõpuks selgub, et ma võin ju nii öelda, aga tegelikult kõik see mõjutab mind üsna palju, kuigi mulle ei meeldi ilmast või pimedusest rääkida, kui see just praktilisel eesmärgil pole). Olen hakanud igatsema valguse järele. Ärkan varakult ja kui teen hommikul mingeid tööasju veel kodus või tööd meenutavaid asju, vms.. kuidagi väsimus tuleb peale ja üksildane tunne tekib. Teisalt muidugi, mulle tegelikult ei meeldi praegu väga ka siis kui on valge :) Kõik on kuidagi must ja segamini õues praegu. Nagu oleks lund, aga siis on ikkagi mingi pori või porijää. Linnas. Maal oleks muidugi kõik teistmoodi. Aga see hommikune hetk, kui hakkab valgeks minema. Tekib lootus, et päev algab ja valgus tuleb ja tuled veel põlevad tänavatel ja on näha, et lumi on maas. Kuid ei paista seda korralagedust nii hästi. Nii pooleks tunniks tundub kõik täitsa tore.

Vahepeal läks juhe kokku ja tundsin, et ei saa oma saiatainale anda seda mida vaja ja loobusin. No... nagu veidi aega tagasi mainisin on mul tainastega oma suhe. Ja see saiategemine ei ole tegelikult absoluutselt niisama lihtsalt saiategemine. Et juuretise ja tainaga on nii palju mässamist ja saia laiali jagamine on samuti kuidagi emotsionaalne, siis see kõik on üldse mingil teisel tasandil kui lihtsalt mingi praktiline saiavalmistamine.  Nojah... aga täna ma vaatasin oma hüljatud juuretist, mille tegelikult plaanisin külmkapinurka pakkida,  paremaid aegu ootama, aga oli ikkagi jäänud aknalauale seisma... ja mul hakkas tast kahju. Ja enda pingutusest võib-olla... või ma ei tea. Lihtsalt ei saanud nii hoolimatu olla. Igatahes võtsin mõlemad juuretised ja viskasin neist suurema osa minema ja puhastasin purgid ja toitsin neid hoolega ja süda jäi rahule.  Juuretis on umbes nagu hamster :) Et pead talle süüa andma ja aeg ajalt puuri puhastama, aga lemmikloomana tast ikkagi suu...

Ei osanud lumega vist muud peale hakata kui rattaga sõitma minna. Kuigi kogu aeg on kihk midagi teha, kusagile minna, looduses olla, ja selles olematus maamajas. Aga ma ei tee midagi. Ja see on ängistav. Kurnav. Ma pean midagi ette võtma sellega. Homme lähen tööle, siis rahu majas. Rattaga oli huvitav, pole varem päris lumega sõitnud. Võib sõita küll. Tänase pehme, paksu ja kohati lörtsise lumega oli kohati libe, aga sõidetav. Muid muresid ka polnud. Autoteele siiski väga ei kippunud. Seal oli ikka eriline plöga. Paks plöks, mis pritsis mõnuga kõikjale. Ja no ega autojuht kiirust ei kannata ju maha võtta.