mood and fusic

Käisin täna spaas, veekeskuses. Elamusspa. Noh... see oli pakse täis. Müstika. Ûks paksem kui teine. Muidugi... tagantjärele mõeldes oli vanuseklass ka.. aga ikkagi, mehed olid tülgastavalt identsed ja naised oli ebanormaalselt varieeeuvate paksuse epitsentritega. Jubedad paksud olid ikka. No 90% külastajatest olid seal paksud, Sellega seoses meenus mulle ka, mis ma tahtsin eile veel kirjutada. Et tihtipeale meeleib mulle inimestest halvasti mõelda. Nagu võhivõõrastest. Neid mõttes natuke üle võlli sõimata. Mõnikord rattaga sõites isegi poolvaljusti, omaette siiski. Noh... mõnikord on aga nii, et ma ei mõtle naljapärast inimestest halvasti, vaid ma näengi neis midagi ebameeldivat. Eriti ebameeldiv on, kui seisad olude sunnil mõne võõra inimese juures ja tajud midagi isiklikku, intiimset... näiteks tunned tema juuste lõhna. Või vaatad kedagi võõrast ja tajud, noh, kujutad ette, tema mingit nõmedat harjumust. Fuih. See esimene suvalt õiendamine on muidugi meelelahutus, teen seda kas vä...

Mitu asja oli. Ei teagi, kust alustada. Aga mõnus on asju kirjutamiseks natuke üle mõelda.  Mõnikord mõtlen, et kirjutan liiga palju endast. Aga samas, millest siis veel, eks. Saan nii ajaviiteks, et ikka keegi mulle kirjutaks, postkasti paari  blogipostitust. Ja ühes öeldakse sageli, kuidas asjad on. Vähemalt nii ma sellest aru saan. Et asjad on nii ja sa tee nii, sest nii on hea. No ja ma kohe usun, sest toon on üsna konkreetne. Ja siis mõnikord avastan, et mida, ma ei pea arvama, et see on parim tegutsemisviis. Nojah. Igatahes häirib mind, et kellelgi on asjadest mingi arusaam, siis ta ütleb konkreetse tooniga, et asi on nii ja mina jäängi uskuma. Aga ilmselt ei häiri piisavalt, sest saan neid postitusi jätkuvalt. Näiteks mulle endale üldse ei meeldi öelda, et asjad on nii. Sest ühest küljest võivad nad olla ka teisiti ja teisest küljest pole minu asi öelda, kuidas asjad on. Jah noh, see ei anna mulle teadustöös erilisi eeliseid. Ja ilmselt ka mujal. Eks ma püüan teha väike...

Naljakas, pidevalt avastan, et olen ühtemoodi ja siis olen ka täpselt teistmoodi. Või et meeldib üks asi ja ka enam vähem selle vastand. Näiteks meeldib mulle mu töö juures, et see on nii kaootiline ja kohati ettearvamatu ja mõnikord isegi tsipa ebameeldivalt ettearavamatu. Ja et saan töötada erinevates kohtades ja teha üsna erinevaid asju. Mulle meeldib, kui tunnid toimuvad täiesti erinevatel aegadel, mitte nt esmaspäeviti kell 12. Aga et mu töö on üsna intensiivne, põhimõtteliselt nõuab terve mu päev kogniitvset pingutust, enamasti mõtlen välja uusi asju, õpin uusi asju või annan endast võib-olla isegi liiga palju, et kõigil, sh mul, huvitav oleks. Niisiis, et mu töö nõuab nii suur kognitiivset pingutust ja on nii vaheldusrikas, meeldivad mulle ka mòned väga rutiinsed asjad. Ma ei taha eksperimenteerida näiteks rattamarsruudiga, kuigi võimalusi oleks. Sõidan iga päev ühtemoodi ja olen väga rahul. Käin hea meelega just selles joogatunnis, kus teeme iga kord samu asju ja mida võin silm...

Mul vastasmajas üks korter on kogu aeg valge. Kui laps mul veel päris väike oli, tuli päris tihti ette, et olin öösel üleval ja kondasin mööda korterit. Absoluutselt iga kord seal tuli põles. Ükskord nägin päeval seal akna peal üht inimest meiki tegemas, aga rohkem ma selle asukatest midagi ei tea. Midagi  olen nende tegevuvaldkondade osas spekuleerinud, aga ükski variant pole siiski päris mõistlik tundunud. Niisiis. Nüüd põleb aga ka teisel korrusel, selle esimese korteri all ka kogu aeg tuli. Muidu poleks ehk märganud, aga see paistab mulle otseses mõttes silma. Ruloos tekkis kunagi nööridesse miski sôlm, nii et u 8 cm jääb aknaavast katmata ja just täpselt paistab sellest avast just täpselt nende lamp. Ükskõik mis kell silma lahti teen (no ma ärkan päris tihti), ikka põleb. Kusjuures mu arust oli seal viimati ka kardin ees, aga lamp paistis ikka kusagilt serva vahelt läbi.

Olen arenenud. Jagan tänaseid edusamme. Viimasel ajal olen nii palju asju tööle unustanud. Teen nii: korjan oma kodinad kokku, iPadi panen tavaliselt kotti, telefoni ja võtme tahan jope taskusse panna, nii et lahkun laua juurest, kott, telefon, rahakott näpus. Heal juhul olen üles otsinud oma id-kaardi ja see on juba rahakotis. Sama lugu pangakaardiga. Niisiis lähenen uksele, panen oma tavaari kas viimasele lauale või riiulisse, mis on riidekapi kõrval. Võtan jope, kontrollin kas kaart on kusagil mu küljes, panen selle jope taskusse, kraban maast koti ja lahkun. Telefon jääb riiulisse, või ka rahakott või veel midagi. Aga täna.. kõik toimus just niimoodi, panin ukse kinni ja kuna olen juba märganud, et just see riiul ja laud on mulle väljudes suureks proovikiviks saanud, otsustasin kontrollida, kas telefon ikka on, sest alles see ju jäi mul tööle. Ei olnud. Avasin ukse ja oma üllatuseks nägin selle sama viimase laua serval üht vahvat torni, mis koosnes iPadist, rahkotist ja telefonist ...

Ma armastan jõulutulesid, jõululaule, jõululõhnu, jõulumaitseid... ja mõõdukas koguses, mõistlikkuse piires isegi jõulukinke. Pean piparkooke hakkama sööma juba novembris, et jaanuariks isu täis saada. Detsembris panen ülepäeviti kohvi sisse ka kardemoni ja kaneeli. Täna jäi natuke vaba aega ja tuli suurepärane idee koostada Spotifys omale lemmikjõululaulude playlist. Selline veider lugu siis.

Et kõik ikka tasakaalus oleks, unustasin täna telefoni tööle. See oli mul juba näpus, kui mul jope seljas oli. Ja siis suutsin ta märkamatult kusagile poetada. Ja homme on üks väheseid hommikuid, viimasel ajal üsna ainus, kui ma hommikul kohe tööle ei lähe :) Muud huvitavat ei olegi, nii et asi seegi. Aa, märkasin täna juhuslkult et sõnad tow hook ja tomahook on väga sarnased. Nagu tow-me-hook.

Mul oligi õigus! Täna hommikul võtsin tundi kaasa ühe õpiku, kust ma mõnikord mõnda ülesannet kasutan. Näitasin õppijatele, kust ülesanded pärit on, ehk siis seda raamatut, nii et hoidsin seda enda ees püsti. Ja võite arvata, mis selle vahelt välja kukkus :) Ehk mu kahtlustus, et pangakaart peab olema kusagil töölaual osutus õigeks. Vahepeal kontrollisin, ega seda keegi kasutanud pole, ja kuidas saakski, kui jul viipemakset pole. Otsustasin niisiis lasta asjal olla, kuni pangakaart välja ilmub. Lahe :)

Ma ei mäleta, et ma oleksin teadnud või suutnud välja mõelda, miks on ühistranspordile teistsugused foorid kui ülejäänud liiklejatele. Et kas bussijuhtide või trammijuhtide hulgas on palju värvipimedaid? Või lihtsalt et oleks kuidagi huvitavam?

Võib-olla mu mu tohutut lugejaskonda (nojah, teid on vist põhiliselt 2, vahepeal ehk 4) huvitab, kuidas ma elasin üle nädalavahetuse ilma rahakotita. Mäletatavasti olin taskusse unustanud kaks kaarti - alternatiivne pangakaart (ehk mitte see, kuhu mu palk laekub) ja id-kaart. Plaan A oli laupäeva hommikul selline: kuna mu põhikaart on kadunud, aga vaja rehve vahetada, siis kannan raha oma krediitkaardile ja majandan sellega. Kuna mul eelmisel nädalal oli lakanud töötamast ka Smart-id, siis olin selle neljapäeval ära kustutanud, et uuesti peale laadida. Siis peab aga uuesti arvutiga seal oma koodid registreerima jne. Vahepeal meenus ka, et krediitkaart on rahakotis, seega peaks raha kandma tollele teisele kaardile, aga see on teises pangas ja ülekanne jõuab alles esmaspäeval. Üksikasjadesse laskunata, vist keegi ei jõuaks neid lugeda, sain smart-id korda ja alternatiivsel kaardil selgus olevat piisavalt raha, et oma asjad korda ajada. Taksitus 2 - trenn. Noh, see pold muidu eriline tak...

Eile ma ei suutnud leida oma pangakaarti. Mu töölaual on nii metsikult palju asju, et kahtlustasin, et see on kusagil seal. Igaks juhuks käisin läbi ka kodupoest, et äkki jäi üleeile sinna. Ei old jäänud. Kodust ka ei leidnud. Tööl küsisin sööklast, ei olnud. Koristasin, kind of, töölaua, raputasin paberid läbi, ikka ei miskit. Nonoh. Õnneks on mul kolm pangakaarti, millel igaühel on raha ka 😁 Natuke, erineval otstarbel kasutamiseks. Et sain sööklast ikka süüa ja kohvi. Õhtul sõitsin kodu poole, tellisin ette ühe pitsa ja käisin läbi Comarketist. Comarketis selgus, et mul pole rahakotti. Noh, päris puine. Sest limps ja piim ja... pitsa ka ju. Kas ma pean siis tööle tagasi sõitma? Rattaga? Läbi vihma? Aga ma ei andnud veel alla! Ja mitte tulutult. Olin unustanud tööl teise pangakaardi tagasi rahakotti panna ja leidsin selle (niisiis muidugi mitte selle esimese, mis juba üleeile ära kadus) oma pükste taskust. Sain asjad ostetud. Seda esimest pangakaarti ma siiski kadunudks veel ei ...

Töö on mul selline, et mõnikord mängin liiklusrikkujat, auto peatamist ja rikkumise menetlemist jne. Näiteks üleeile rikkusin erinevaid reegleid nii 4-5 korda ja sain erinevaid trahve jne. Kui ma siis täna autoga sõitsin, siis oli päris imelik tunne. Et kui politsei mind kinni peaks, siis mulle vist ei tundukski see olukord nagu päriselt. Või tunduks? Pole kindel, kas tahaks katsetada :) Eile muidu oli rattaga teiste kinnaste ja puruvana Didriksoniga igati mõnus. Varbad küll külmetasid, aga mitte nii hirmsasti. Täna on muidugi selline jää, et oioioi. Autole aga sain täna uue aku ja aku kättesaamiskohas oli üks äge pood, kus müüdi kõiksugu rattakraami ja ka näiteks tohutul hulgas erinevaid kelke. Kuna olukord on selline, et väga raske on rattaga liiklemist lõpteada, kasutasin võimalust ja uurisin talverehve. Olid 35 eurot tükk. Pluss 4 eurot vahetamine. Need talvesõitjad on mulle alati natuke ekstreemsed, või isegi napakad tundunud. No et kas tõesti peab talvel rattaga sõitma. Talv o...

Paljude asjade pärast ma üldse ei muretse, aga võin endale vabalt probleemi tekitada näiteks sellest, kas minna rattaga tööle või mitte. Kui ma lihtsalt ei suuda otsustada. Eilse töölemineku osas ei suutnud tervelt kaks päeva otsustada, mida teha. Sest esiteks läks kúlmaks ja teiseks pidi mul olema kaks korda poolteist tundi õues. Et sõidad naha soojaks ja siis pead poolteist tundi õues ühe koha peal seisma. Ei tundu ju tervislik? Teisalt pidi olema tuulevaikne ja sademeteta... Läksin ikkagi rattaga. Plaan oli varakult kohale jõuda, toas korra maha jahtuda, siis riideid juurde panna ja õue tagasi. Sõit läks päris hästi. Mere ääres hakkasid sõrmed külmetama, kuigi oli kaks paar kindaid. Leiutasin mõned soojendustegevused sõrmedele. Aitas hästi. Õhtul tagasiteel oli külmem, pidin sõrmetegevusi veel tuunima, aga lõpuks said sòrmed tagasi soojaks. Hommikul kohale jõudes olid jahedaks läinud ka varbad, ja eeskätt saapad. Et kui varbad tegin kümne minutiga toas soojaks, siis saapad osutu...

Ma ei mäleta, kuidas ma sinna jõudsin*, aga ühel hetkel kujutlesin, et olen konverentsil ja räägin oma uurimusest ja keegi küsib, et milleks seda vaja on. Ja mulle tundus, et võiks vastata midagi sellist, et ega seda polegi vaja, kui sa seda vajadust ei näe. Mida meil üldse nii väga vaja on? Põhimõtteliselt oleks meil vaja süüa, oleks vaja loodust, mis meile seda süüa annaks, ja puhast õhku ja puhast vett. Oh, jah, riideid oleks ka vaja ilmselt. Kõik ülejäänu lihtsalt rikastab. Tuli hiljuti jutuks keeleõpetajatega, et keegi oli kusagil mingit "nö uurimust teinud" ja "üldse ei saa aru, miks ta seda tegi või mis sellest kasu on". Et sellele "so what?" küsimusele nagu vastust polnud. Ja siis ma mõtlesin, et olen sellest "so what"´ist täiesti tüdinud. Loe siis hoolega ja mõtle kaasa, mis sest kasu on. Või tegele oma asjadega, kui sinu arust pole. Ega ma ei ütle, et see kõik nii ongi, aga hetkel mõtlen nii. * ah, tegelikult ma ma mäletan küll. Mõt...

Paar päeva tagasi oli üks eriti mahe ilm, ja võib-olla ma ei läinud ka ööpimeduses tööle. Igatahes tabas mind mõte, või tabasin mina mõtte, et hommikune rattasòit on sama hea kui hommikune koerajalautamine. Või et kui koeraga pole vaja jalutada, ajab rattasõit ka asja ära. Või siis, et rattaga sõitmine on nagu vaese mehe koerajalutus. Nojah. Tegelikult.... pärast tolle mõtte tabamist analüüsisin seda asja väheke ja see jäigi mind kummitama. Kokkuvõttes võin öelda, et see kõik pole nii lihtne. Koeraga jalutasin ideaalsetes tingimustes - suur mets lugematuid jalutusradu täis. Kui ära tüütas, võtsin teise metsa. Kui eelmine mets jäi väikseks ja tahtsin rohkem, palun väga. Koeraga metsas jalutamiseks on iga ilm suurepärane. Pärast lähed koju, paned uued riided selga ja oled taas tippvormis :) Lisaks metsa ilu, rõõm rõõmsast koerast... Rattaga saan ka iga päev sõita mööda väga mõnusat teed, suuremalt jaolt. Mereäärne ja üks täitsa metsa moodi park... Ütleme nii, et koeraga näiteks majade va...

Hall halliga. Hall on muidugi väga rahulik. No stress. Päikeseloojangut tahaks sisse ahmida iga kord rohkem kui jaksad, ilusa päikselise ilmaga peab rõõmus olema ja midagi toredat õues ette võtma. Päiksega tahaks töölt veel loojangu paiku tulema saada. Aga hall on rahulik. Hall ei oota sult midagi, hall ei paku väga midagi vastu ka. Vähemalt mitte midagi sellist, mis emotsionaalselt koormav oleks. Välja arvatud, kui lakkamatust hallusest lõpuks masenduses oled. Hall uinutab, teed oma asja, kaob soov teha rohkem, pònevamat, erilisi asju, midagi sellist, mis poleks hall. Ja noh... see nüüd küll hea ei ole. Halliga ongi kaks varianti - kas avastad end üks hetk masendusest või avastad päikselisel päeval, kui mõnus on päike ja kui palju rohkem energiat ja soove sul on. Kõik on mõnus :)

Mõnel hommikul on juba mõtegi peagi valmivast kohvist väga kosutav. Ja siis kui ta on sul seal tassis ja kõike on parasjagu ja... mmm :)

Kuna ma juba ennast tunnen, ja tean mida ma suudan muuta ja mida mitte, tahtsin osta oma rattale dünamoga tule. Saksamaal oli mul laenutatud rattal selline ja Warssavis sellele kiirlaenutusrattal samuti ja see oli nii mugav. Sest muidugi ma unustan tule põlema ja siis on patarei tühi ja siis ma unustan patareisid osta või on need parasjagu minu jaoks liiga kallida ja nii edasi... Kogemustega rattur soovitas siis laaditavat tuld. Ikka parem. Nii et selle ostsingi. Olen väga rahul. Ükspäev laadisin esituld tööl ja lahkusin valges,nii et unustasin tule tööle. Hommikul läksin tööle aga pimedas, nii et pidin kasutusse võtma helkurid ja taskulambi :) Panin taskulambi korvi põhja, koti selle peale ja helkuri veel endale kusagile ja ühe korvi ja vist olin piisavalt valge. Õnneks liiklust veel eriti ei olnud, läksin ikka hirmus vara tööle. Õhtul panin kõik õiged tuled, nii mònus oli sõita.

Ükspäev oli nii, et unustasin midagi ja siis läksin selle asjaga tegelema, kuid tee peal unustasin, mis ma olin unustanud. Kõrgem tase, ma ütlen. Viimasel ajal olen aga oma unustamisvõimest mõelnud pigem positiivselt. Kuigi, olgem ausad, on tüútu, kui ma pean taas üle kontrolima, kust on pärit arvud vektorrumis oleval teksti esindaval sirgel või kas need asjad on ikka õiged negatiivsed, mis ma arvan, et on... Teisalt on ju positiivne, kui ma nädalavahetusel ei mäleta näiteks oma tööst mitte midagi. Isegi kui on tõesti häda käes ja pean nädalavahetusel ikkagi tööd tegema, siis väga midagi ei meenu, kui just asja väga tõsiselt käsile ei võta. Selles mõttes on naljaks mõelda, et mõned päris vanad asjad on ikkagi meeles. Mingid lõhnad või tunded. Näod... Enamasti tunnen inimesed ära (vastupidist ei saa enamasti öelda) ja suudan kas või määramata meenutada oma varasemat kokkupuudet temaga. Ja tegelikult pakub mulle suurt naudingut ka mingi kogetud asja vòi mingi teadmise meenutamine. Et ...

On läinud nii, et veedan mõned päevad Väike-Maarjas. Olen siin korra veel käinud, kunagi talvel, kui oli pime ja midagi eriti näha ei olnud. Mitte et praegu vähem pime oleks - õues on ikka väga hall ja päeval pole mul õue asja ka. Varem teadsin ma Väike-Maarjat rohkem ilmateatest. Teate küll.. Väike-Maarjas, Kuusikul -20, Jõgeval -19 jne... Kuusikul pole ka kunagi käinud. Aga mis mulle siin silma torkas, oli silt Simunasse, vist Simuna 15 vms. Simunas ei ole ma ka käinud, kuid tahaksin minna, kui teaksin, kuhu seal täpsemalt minema peaksin. Nimelt elas Simunas millalgi mu vanaema, aga ma ei teagi, millal või kas oma perega ehk koos mu koolidirektorist-joodikust vanaisa ja nende kolme pojaga. Vanaema oli ka õpetaja, bioloogia või loodusõpetuse, vanaisa vist ka midagi reaalainetest. Pole aimugi, millega mu vanavanemad tegelesid, aga vanaema polnud nende peres igatahes ainus õpetaja. Üks ta vendadest oli eesti keele õpetaja, ja minu arust oli ka ta õde õpetaja... Njah...Ühesõnaga on para...