mood and fusic

Käisin eile kinos vaatamas filmi Itaalia õhtu. Oli selline toiduga seotud ja eks see siis ajendas minema. Pluss meeldiv seltskond. Filmi tõlkes oli üks eriti nunnu apsakas :) Üks koledam asi oli ka, aga räägime sellest nunnust, eks. Ja jääme ikkagi positiivseks ja oletame, et tõlkijal oli tõlkimiseks väga vähe aega ja filmi pold ja teksti pold ja kuulmise järgi tõlkis. Oli selline koht, et kolm tegelast jäid vait, kuna üks rääkis välja asja, mida üks teine polnud pidanud teadma. No siis nad seal siis vaikisid, kuni üks tõstis klaasi ja ütles "Ma teen võileiba!" (või teeme võileiva vms). Noh, samal hetkel jõudis teadvusse ka "Let me make a toast". Paar sekundit kulus ja saalist kostis sostamist ja muhelemist. See "ma teen võileiba" oli nii ootamatu ja vahva :) Aga tegelikult ei tehtud sellest restoranis kunagi ühtki võileiba muidugi. Küll aga tehti sellist küpsetatud pastat nagu timbali ja ma juba uurisin võimalikke retsepte ja tahaks kuidagi ise ka proovi...

Jipikajee! leidsin midagi positiivset, millest kirjutada! :) Kusjuures just pool tundi enne oli mulle selgeks saanud, et kui asjad on halvasti on asi minus. Ja see tundus kurb. Aga positiivne on see, kui püüad mingeid asju ajada ja inimesed on sõbralikud ja vastutulelikud ja tõepoolest püüavad aidata. Näiteks eile, püüdsin Bonaparte´i Delist 60 makrooni tellida. Inimene täpselt ei teadnud, kas võiks õnnestuda, lubas tagasi helistada. Ja helistaski, kuigi pidi kahjuks ütlema, et ei saa. Hiljem astusin läbi Bonaparte´i Bistroost, et äkki neil seal on. Kohe ei olnud, aga müüja käis uuris asja ja arvas, et saab küll. Õhtul veel helistati mulle ja täpsustati asju ja helistaja oli nii viisakas ja abivalmis. Olin sillas. Nüüd helistasin Marks&Spencerisse, et kas neil müüakse mincemeat ´i. Inimene seal täpselt ei saanud aru, aga ütles, et ta läheb ja küsib. Helistasingi viie minuti pärast uuesti ja oligi käinud ja küsinud. Neil siiski pole sellist asja. Aga ikkagi oli sümpaatne. Eks ma kee...

Ma ei ajastanud seda sõnastiku ilmumist spetsiaalselt detsembriks (kui ajastasin, siis tegelikult eelmiseks detsembriks), aga nüüd on see igatahes valmis saanud ja peagi poodides. Järgmisel neljapäeval kell 18.00 aga on kõik oodatud Solarise Apollosse väikesele tutvustusele .

Selle nädala neljapäeva ja reede veetsin (veedan tegelikult alles, praegu on lõunapaus :) Eesti keele keeletehnoloogiline tugi (2006-2010) kolmandal konverentsil. Räägiti, millega on viimaste aastatega hakkama saadud. Mõned asjad, millest juttu, võiksid huvi pakkuda ehk ka neile, kes otseselt keelega ei tegele. Siin mõned lingid uurimiseks ja katsetamiseks http://www.rabauti.ee/clc kollokatsioonide otsija, otsib korpusest otsitavast sõnast paremal ja vasakul olevaid sõnu. Keeleveebis saab ka lihtsalt niisama korpusest otsida sõnu ja vaadelda nende konteksti, kui valida sealt altpoolt nt tasakaalus korpus. http://haldjas.folklore.ee/justkui/sonastik/ päris tore fraseologismide sõnastik. Seal saab otsida nii konkreetse sõna järgi, nt sisestades otsingusse pea (pluss tühik), tulevad igasugused "pead" sisaldavad fraseologismid. Kuid saab ka otsida nt et kuidas on pea kohta öeldud, selleks valite vasalikul Inimene, siis inimene kui tervik - kehaosad - pea. http://www.dialoogid...

Vaatasin telekat, või tegelikult tegin midagi muud ja telekas käis ja muidugi tuli reklaam ja reklaamiti plei dohh´i... doh? mu silmad läksid tõepoolest poole suuremaks.. doh? Ei noh, mis seal ikka, aga imestan lihtsalt, kust need vaaanišid ja rassseerijad ja dohhid tulevad...

Mulle küll meeldib väga ka see üks Sigur Rosi plaat, mis mul on, aga Jónsi üks on ilmselt kuidagi popim või midagi, igatahes olen ta fänn :) Eriti lahe on ta laive vaadata, sest ta jääb nii järjekindlalt enda juurde nii oma kostüümide kui lavakujundusega. See on nii suurepärane. 'go live' preview from Jónsi on Vimeo .

Tegin täna doonoridebüüdi. Üks hea sõber oli minemas ja ammugi oli juba piinlik, et pole käinud verd andmas, nii et igati sobilik oli minna. Muidugi pabistasin. Üldiselt läks kõik hästi, kuigi kohe esimeses etapis oleks mind peaaegu diskvalifitseeritud. Küsiti, et kas olen korralikult söönud ja no ma mingit praadi polnud söönud. Saadeti vastuvõtust arstiga konsulteerima ja lugesin kõik asjad ette, mis söönud olin ja pääsesin siiski edasi. Vererõhk ja hemoglobiin olid täiuslikud ja enne vere loovutamist pidi veel mahla jooma ja nati ootama ja kõik oli tore. Veri jooksis ka hästi, päris ruttu sain oma portsu kokku. Pärast sain kingituse ka, st ise võis valida, mina valisin täringumängu, lapse rõõmuks (kahjuks siiski kurvastuseks, kuna õhtuse täringumängu kaotus morjendas teda nii kohutavalt, et ta nokkis oma soki jalas katki, ja lamas põrandal ning keeldus ühtki asja tegemast). Enesetunne oli kokkuvõttes igati hea ja jäin vägagi rahule.

Iga päev on vastasmaja akendes kohe mu vastas õhtu ruloo ees ja tuli põleb ja hommikul on ruloo ära võetud ja tuli ka ei põle. Nii on tõepoolest iga päev olnud. Peab ütlema, kuidagi nukker on, kui täna on aknad pimedad. Äkki on nad avarii teinud? Äkki on teatris? Tegelt mul pole muidugi aimugi, kes seal elab, aga ikkagi... :)

Kui siin võtsin kord nõuks kirjutada mõnusatest asjadest, siis tegelikult on nii, et kõige mõnusamad asjad on mingid hetked. No näiteks eile, kui hommikupoolik oli päris kiire ja siis olin Pärdi eelkooli viinud ja ise ülikooli jõudnud ja istusin uue maja neljanda korruse kohvikus, mille kõrval on selline suur aatrium, kus saab pehmetel toolidel istuda ja aatriumi esimese korruse aknad avanevad raamatukokku. Kohvikuosas mängis täiuslik kohvikumuusika Carla Bruni näol. Jõin chai lattet (mis ei olnudki pulbrist vaid ehtsast maitseainete segust), lugesin mulle Leipzigi raamatukogust saabunud raamatut ja niii rahulik oli. Ümberringi oli rahulik ja sees ja selline täiuslik hetk. Üldse on see ülemise korruse kohvik hea leid. Mõlemad on Kehrwiederid, aga all on siblimine ja kuidagi mürarikas ja kuidagi selline läbikäiguhoovi moodi. Naljakas on aga see, et kui kord unustati minult all supi eest raha küsida (avastasin suppi süües äkitselt ja käisin maksin ära), siis seekord pidin meelde tuletama...

Mingi filmipäev oli eile vist. Lisaks kinole vaatasin pärast mitut filmi, telekast, laupäeval, kujutate ette. Tavaliselt ei tule laupäeval telekast mitte midagi. Ja nüüd, kolm filmi, neist kaks ühekorraga :) No mu esimene film oli tavaline, aga päris tore siiski, mulle meeldis hästi ja ajas jubeda koogiisu peale :) Aga vot see viimane film.. sellega oli nii, et päris algust ei näinud, aga kui vaatamata hakkasin, olid ekraanil ilusad inimesed ja jäin vaatama. Filmi nimi oli Notes on a Scandal . Häda on nüüd on aga selles, et mingist hetkest hakkasid seal asjad päris halvaks minema ja mul polnud jaksu vaadata, kuidas kõigi elud untsu lähevad ja panin teleka kinni. Pikutasin veel ja mängisin telefonist mingit mängu ja mõtlesin filmist. Hommikul mõtlesin uuesti sellest filmist ja vaatasin nüüd IMDb-st paar klippi veel ja huhh... no nii kummitab. Peab vist ükskord ikka lõpuni vaatama.

Käisin lapsega kinos, vaatasime filmi muumitrollist ja punasest komeedist. Filmi kohta ei oskagi midagi öelda, komeet oli päris õudne minu meelest ja üldse... .Filmi keskel tundsin äkki mingit jubedat haisu. No ikka sellist väga ebameeldivat, aga see kuidagi hajus ja olin pisut segaduses, kas ikka oli midagi. Kui film lõppes, nägin kuidas mu selja taga istunud mees tossusid jalga tagasi hakkas panema.

Üks asi veel. Vaatasin päeval korraks meilboxi ja oli tulnud päris mitu kirja. Üks kiri oli kirjastusest, paluti lühikest tutvustust mu Kokandussõnastiku kohta. Kuna mul asjalik jutt tuleb ikka üliaeglaselt, siis tõstsin selle koostamise päevasest ajast hilisemaks. Nüüd siin hakkasin mõtlema ja võtsin kirja uuesti lahti, et loen korralikult läbi, et mis täpselt tahetakse. Kirja kõige viimane lause oli mingi pikem liitlause või kuidas neid nimetatakse ja see lause lõppes nii: siis vajaksin neid asju juba täna. Vist mingi kirjanduslik võte on ka, et tähtsad asjad viimasena.

Istun siin ja mõtlen juba tükk aega, mida ilusat tänasest päevast kirjutada. Põhiliselt olen täna vaielnud (kahjuks mitte midagi konstruktiivset) ja mitme asja pärast muretsenud, mingite asjade kallal vaeva näinud, kuid nendega ühele poole saades siiski mitte eriliselt rõõmustanud. Seda enam oleks tore see suhkrutükk kusagilt välja noppida. Aga tundub, et olen liiga väsinud...ja kuidagi kuri. Ilmselt kuri olles ei ole päikesekiiri ega suhkrutükke näha. Siis paistab isegi tume taevas tumedam ja see suhkur oleks ka nagu kibe.

Kas te kujutate ette, mõne inimese jaoks võib tualettpaberi valimine olla ülesanne, mille kohta võib õudusunenägusid näha? No vot mina olengi selline. Võib-olla ei hakkaks detailidesse laskuma hea paberi kriteeriumite üle arutledes, aga iga kord kulub seal riiuli ees ikka mitu mitu minutit vaadeldes ja uurides ja kaaludes (mulle ei meeldi sellised õhukesed rullid üldse :). Ja viimati nägingi ostule järgneval ööl unenägu, et olin küll leidnud ilusas pakendis pehme valge tualettpaberi, aga kui paki lahti tegin olid seal sellised kõva pruunika paberiga rullid nagu kunagi ennevanasti.

Muud ei midagi kui et viimati bussiga sõites möödus meist kiirabiauto, mille kapotile oli kirjutatud kiirabi, sedasi pahempidi, et tahavaatepeeglist näha oleks. Vaatasin, et "kiirabi" tagurpidi on päris naljakas.

Siiski siiski. Võin ka tänasest päevast midagi head noppida. Kaks asja, üks üleni hea ja teine natuke kehvemaga pooleks. Esiteks käisin üle pika aja Faktory´ s, sest oli vaja Kadriorust poole tunniga Tallinna spordihalli jõuda, autoga, ja ainus võimalus selle saavutamiseks näis olevat aja parajaks tegemine meeldivas secondhandis. Saingi sealt kaks head pluusi, mõnusalt pikad, nii et naba on ilusti pluusi all ja tuul kusagilt kõhu vastu ei puhu. Suurepärane. Teine asi on see, et see Google Chrome on ikka väga hea veebilehitseja (veebilehitseja?). Kiire ja lihtne. Siin on nüüd siis ka see teine pool. Soovitati mulle ja katsetasin ja tõesti on väga hea vidin nimega Zotero . Hea salvestada kirjandust (et just mingi töö tarvis ja nii) ja hiljem sealt otse viiteid oma teksti lisada jne - "Firefox extension to help you collect, manage, cite, and share your research sources." . Nii et kui ma tahan kasutada zoterot, pean ma kasutama firefoxi, mis mu praeguse rahuliku internetiühendu...

Suunati mu tähelepanu, et palju virinat on mul blogis. Olen muidugi isegi tähele pannud. Aga kuidagi pole õnnestunud vigisemata. Peaks siis nüüd algatama projekti "positiivne nupuke igasse päeva". Täna kahjuks pole midagi rõõmustavat olnud :( Ei hakka neid mitterõõmustavaid sündmusi ja olukordi üles loetlema ka, seega tuli selline mõte, et alustan siiski positiivsustega tänasest, aga lisan siia midagi teisipäevast. Kõndisin jalgsi kodust rahvusraamatukokku ja mõtlesin, et küll on kaif jalgsi raamatukokku minna. 10 minutiga olin kohal, päike paistis, ilm oli küll külm, aga karge ja mõnusalt tegus tunne oli. Õnnelik tunne oli kõndida, head raamatud ootasid läbi lugemist. Jah, selline tõeliselt õnnis hetk oli. Terve päev oli meeldivalt asjalik ja vajalik ja kasulik ja lõppes ka kenasti.

Ahastusse ajavate asjade hulka on lisandunud sõnapaar "vabas vormis". "Selline vabas vormis avaldus", "kirjuta aruandes vabas vormis..." Brrr. Kusjuures esimene kord "vabas vormis taotlus" tähendas siiski, et mõni päev hiljem ilmus lagedale ka konkreetne vorm. Tähendab, okei, vaba vorm on okei, kui see tõepoolest on vaba vorm, aga on natuke ebameeldiv, kui tegelikult on nende inimeste peades siiski mingi oodatud formaat, millest mina teadlik pole ja muidugi olen siis mina ikka see loll, kes ei tea, kuidas asjad käivad.

Käisin Riias. Järjekordselt küll eriti vaba aega ei olnud, nii et näpistasin seda pisut ööst, kuid see öö osa jäi lühikeseks, kuna pilt hakkas tuhmuma. Aimduse ilusast Riiast (no ma tegelikult tean ju, et Riia on ilus ja tore, aga et ta nii ilus ja tore on, see läheb iga kord meelest) sain juba hilja õhtul bussilt hotelli minnes, kui kõik kohad olid ägedaid söögikohti ja baare täis ja mõnus sumin ja sagimine. Hommikul oli tegelikult veel lahedam - karge ja asjalik. Ja kuna tegevus toimus Riia põhilises juugendkvartalis, siis sai seda vana ilu ka kõvasti. Reede õhtul jälle bussile tõtades oli muidugi selge, et kolmapäevane ja neljapäevane sagimine ja sumin olid lapsemäng nende tunnete kõrval, mis kesklinnas reedel möllavad. Tahaks veel. (Kuna poed oli ka nii suured seal, siis ehk peaks trikood minema ostma kunagi... Äkki neil on? Midagigi)

Sel aastal olen kokku puutunud kahe toimetajaga. Kevadel-suvel toimetati ühte mu tõlgitud kokaraamatut, nüüd mu enda koostatud kokandussõnastikku. Kuigi ma ei olnud kokaraamatu kõigi parandustega nõus, olid parandused esitatud märkustena, mille ma siis kinnitasin või mis läksid edasisele arutlusele või mis lihtsalt kõrvale jätsin. Töö oli mahukas ja võttis kaua aega ja sageli küsis toimetaja minult ühe või teise termini või muud sorti valiku kohta. Kuigi ma olin vahepeal ärritunud ja ei saanud paranduste mõttest aru oli koostöö ikkagi väga meeldiv. Seekord sain parandused vormis "peab olema" ja "muuta" jne. Ühe termini kohta toimetaja küsis mu käest, või noh, ütles, et see peab hoopis teisiti olema. Vaidlesin vastu ja ütlesin, miks ma arvan teisiti. Rohkem diskussioone millegipärast ei tekkinud. Mõtlen nüüd siin... Kes peaks oma valikuid põhjendama? Kas tõlkija/autor või toimetaja? Arvan, et viimane, kas või sel lihtsalt põhjusel, et esimese töö läheks liiga mahukak...