mood and fusic

Käisime Ahhaa elamuskinos täna, Lõunakeskuses. Muidu poleks hakanud minemagi, aga ainult 5 minutit kestis film, mõtlesin, et nii palju ikka raatsin kinos istuda. Täitsa lahe oli. Kinos oli umbes 18 istet ja istmete alune platvorm liikus igatpidi, nii et kui 3D filmis mööda rööpaid maa alla kihutati, siis võttis tiba õõnsaks ja kusagil seal maa all tiirutades hakkas isegi süda pahaks minema. Kui meie nö rong vette sõitis pritsis vett ka, kuigi õige pisut.

Metsas oli ikka hea olla. Sügisel tundub lume tulek alati nii hirmus, aga kui ta maas on, siis on alati hea. Mets oli lume lõhna täis ja niiii vaikne. Mina olin täna hommikul metsas esimene külastaja, seega oli lumi põlvini ja ülejäänud jäljed kuulusid erinevatele loomadele. Oli selline põlvetõstejalutuskäik, nii et pikka matka ei teinud. Annu oli jälle lumepallikoer, liikuda oli niigi keeruline ja lisaks oli keha ka poole raskem. Mõtlesin selle helistamise peale. Mul on vist lihtsalt mingi.. ma ei tea. Ma vist alati ootan, et keegi mind kohvikusse või kuhugi kutsuks ja seepärast ongi alati telefoni helin nii tüütu, et seda ju tavaliselt ei juhtu. Pigem vaja ühte meilivahetust tõlkida või niisama öelda, et Pärt on terve ja minul läheb ka hästi. Normaalne ju, pole midagi hullu. Aga mina vigisen. Positiivsemalt, Marju, eks ole! :)

Mõtlesin siin hiljuti, et tahaks positiivsem olla. Tundus, et virisen liiga palju ja võiksin proovida rohkem rahul olla nende asjadega, mis mul olemas on. Laps arvas ka, et võiksin rohkem naeratada ja proovisingi ja tuli väljagi. Aga siis jälle... ööklubisse ei lasta, sest dokumenti pole, hotelli ei saa, sest maksta saaksin alles hommikul, üks kritiseerib mu kodupidamist-lapsekasvatamist, teine räägib, et olen vastutustundetu, et suure lumega sõidan. Loomulikult läheb ära isu üleüldse inimestega kokku puutudagi. Täitsa rahul olin, kui telefoni polnud, sest vaid ühel juhul umbes kolmekümnest ütleb keegi mulle telefoni teel midagi head. Aga see on juba asjatu vigin ja mu oma viga, et mulle ei meeldi mõned asjad, mida ma ma olen siiski nõustunud tegema ja mille asjus siis helistatakse. No ja lisaks siis veel mõned asjad.

Olen nüüd kodus :) Viimased neli tundi juba. Seekordne kojusõit võttis siis 26 tundi. Tegime Tartus aega parajaks ja kuna teeolude suhtes olime kuulnud ainult halba, siis sõitis Indrek igaks juhuks Subaruga vastu, et oma silmaga vaadata, mis toimub ja siis vajadusel aidata, labidas kaasas, paak bensu täis, või noh..diislit. Tagasi sõitsimegi meie Pärdiga ja oma reisikaaslasega (vist jäi mainimata, et me polnud kahekesi, üks Otepää kandi tuttav oli veel auto peal) hoopis Subaruga, Indrek Saabiga. Mõnusasti kulgesime läbi lume. Mõned takistused oli - kõrgematel kohtadel hunnikutes lund, ja ühe tõusu peal üks ära vajunud veoauto, millest hiljem vist tekkis tee peale sarnast paksu pahandust, mida meiegi eile Tartu ligidal paari tunni vältel tunda saime. Viisime oma kaasreisija Sihvale ja tagasiteel, oh üllatust, kui olin juba arvanud, et nüüd juba kodus, oli üks kallur-sahk kinni jäänud. Aega ikka läks ja tekkis paras järjekord. Aga lõpuks olime ikkagi kodus. Meie tänav on veel lahti aja...

Praegu siin vaikses hotellis, Tartus, tundub tuisk ja kõik kraavis olnud autod nii kaugel.. Vist siiski jõuan veel enne uinumist kirjutada muljetest otse lahinguväljalt - Tallinna-Tartu-Võru maanteelt. Tallinnast Tartusse oli täitsa ok sõita - kiirus oli küll 50, väga rahulik oli, kõik sõitsid ühe kiirusega. Tee peal olid mõned autod vähem või rohkem kraavi sõitnud, paar tükki kokku põrganud, üks reisibuss oli kummuli. Pärast Tartut oli ummik. Kõik autod lihtsalt seisid umbes tund aega, vahepeal sõitis läbi raskuste mööda üks kiirabiauto ja teises suunas mingi päästeauto. Ja lõpuks haarasdi mõned tublid kodanikud ohjad enda kätte ja hakkasid ummiku lahendamist korraldama. Enam vähem hakkas looma, tekitati üks vaba sõidusuund ja siis ilmus vabast sõidusuunast üks auto, mis rikkus suure vaevaga saavutatud olukorra ära - ta jäi päris vales kohas lumme kinni. Natuke asjatamist ja lõpuks olid kohal kaks lumesahka. Saime liikuma, pärast kahetunnist seismist. Bensiin paagis muudkui vähenes, ...

Tahtsin kauaoodatud Brasiilia festivali raames toimuvale peole minna. Klubis Überblingen. Läksin ilusti õigeks ajaks kohale, et mitte millestki heast ilma jääda. Ostsin pileti - 300 krooni, hakkasin klubisse sisenema, aga kitse ukseava täitis hulk muskleid ja samasugune ports vaenulikku suhtumist: "Dokument." Mul pold mingit dokumenti, sest ID-kaardi unustasin ju Soome, kui Blonde Redheadi kontserdil käisin. Selguski, et kui dokumenti pole siis sisse ei saa, sest lihtsalt ilma dokumendita ei saagi sisse :) Nii lihtsalt on. Et peol saab käia ainult dokumentidega. Lihamäel vist keeleoskus oli puudulik, igatahes ei saanud täpsustatud, miks ma täpselt siis ikkagi sisse ei saa. Küsisin kassapidajalt, milles probleem, see kah ei öelnud noh ega jah. No mis te arvate, kas ajas mind endast välja see? Ikka jah... Piletiraha sain õnneks tagasi. Ülejäänud õhtu veetsin Nokus.

Ilmaotsal olid õunad puude all ja mõned ka puude küljes. Pühapäeval käisime. Niisama, uut autot katsetamas, läbi sügavate, poriste veoautojälgede ujudes... Pistsin mõned õunad tasku ja tasku jäi lahti ja okastraadi ja elektritraadi vahel läbi pugedes (no nende lehmade pärast on kõik kohad neid aedu täis, igavene tüütus, veoautode jälgedest rääkimata) ... Õhtupoole igatahes telefoni ei leidnud ja hommikul autost ka mitte. Ja kuigi aku oli täis, öeldi, et "mobiiltelefon, millele te helistasite, ei ole sisse lülitatud... jne". Otsustasin, et telefon on nüüd Ilmaotsal ja jäädavalt rikkis isegi kui ta üles peaksin kunagi kevadel leidma. Aga siis meenus mulle, et telefoni küljes oli mu ilus roosa mälupulk ja tsustasin, et millalgi peaks ikka otsima minema - kuidas ma jätan oma uue roosa mälupulga sedasi tuulte ja tormide, lume ja lehmade kätte. Kusagil põllu pealt lombis, lehmahunnikute vahel.. Juhtuski nii, et täna läksime tagasi ja telefon nüüd jälle sisse lülitatud ja töötab ke...

Jälle bussis. Kontsert eile oli mitmes mõttes kummaline. Kõigil oli hullult kiire, kõik pidid jooksma, niigi edasilükatud esinemisaeg lükkus sujuvalt veel natuke edasi. Kuigi ka lõpuks lavale jõudes surus aeg tagant - Juuksuris kaua müdistada ei või - naabrid. Huvitav on see, kuidas alati süüdistatakse kõiges lauluplokki. Kitarriplokid on alati ok, aga vot see lauluplokk, eks... Miski sahiseb - lauluplokk, kusagil siriseb - lauluplokk, läheb vilesse - lauluplokk, vokaal ei tule läbi - lauluplokk. Kurat, ma ütlen. Vabandust. No igatahes. Soundcheck läks nagu ta läks, väike koht, ei hakanud virisema et helindus oli nagu ta oli. Pärast esimese loo ajal tekkis mingi jube vile, aga esimene lugu on diip ja hõrk, vajab rahu ja tunnetust... ühesõnaga, algul oli vile, pärast ei kostnud tuhkagi ja lugu ei tulnud üldse hea. Pakkuge mis selles süüdi oli? Just. No teises loos endiselt algul midagi ei kostnud ja kuigi mu suu laulis ja käed mängisid akordioni, sain nendesamade käte abil selgeks tehtu...

Enne tänast bändikontserti käisin veel teel Otepäält Tallinna Tartus Muutuva keele päeval. Selline väike konverents. Noh, iga kord kui mõnel sellisel käin õpin mõne uue sõna. Kevadel rakenduslingvistika konverentsil, siis õppisin sõna TÖÖPAJA , inglise keeles workshop. Seekord ka, mul kõrval üks inimene, kes jõudis hiljem , küsis et kas KÄSILEHTI veel saab kusagilt. Midagi kokutasin vastuseks, ei saanud päris täpselt aru, kes need peaks mingid registreerimislehed olema või mis asjad. Pärastpoole mitu inimest kasutas iseenesest mõistetavalt ja väga vabalt seda sama sõna. Siis sain muidugi aru - handouts. Kaif :) Pärastpoole, kui bussi peale läksin, seisis kaubamaja ees üks koer, kes haukus sedasi: "auh..... auhh!" Ja täna hommikul oli -7 kraadi.

Hommik oli meil külm. Täpsemalt, oli 3 kraadi külma. Puud ja hein olid valged. Noo...täitsa ok oli :)

Peaaegu nädal aega pärast Halloweeni sain mina maha oma elu esimese kõrvitsanäoga. Täitsa muhe jäi, panime õue, terrassile. Kõrvitsasisust tegin suppi :)

Noo..ma ei tea, mulle see helesinine näiteks meeldib.. Aga pildi peaks võib-olla tõesti ära vahetama..

Mõtlesin, et peaks mõne vana nalja ka siia panema :) Pärt ütles mulle sedasi: "Emme, mina olen küll täiesti arus, aga sina...oled täitsa arust ära."

Neljapäev : Käin Aura keskuses ujumas. Järgmine neljapäev : Lähen lapsega Pühajärve puhkekeskusesse ujuma. Otsin trikood pool tundi. Helistan Aura keskusse: " Ma ei leia kuidagi oma trikood... Kas olen sinna unustanud? Must, roosa ja halli triibuga...Speedo.. Jah? Väga tore, tulen mõni päev järele." Laupäeval saangi trikoo Tartust kätte. Pühapäev : Plaanime jälle Aurasse minna.. Ei leia kuidagi ujumismütsi ja prille. Enne Tartusse startimist sõidame Pühajärve ujulast läbi. Saan oma asjad kätte. Voila.

Eile sõitsin trolliga Õismäelt linna ja tagasi. Tagasi sõites oli trolli esimeses pooles umbes 8 inimest, kellest kolm luges raamatut. Londonis olid metroos vähemuses pigem need, kes midagi ei lugenud, aga Eestis üldiselt sellist lugemise kommet trollides vähemalt pole eriti märganud. Üks lugevatest reisijatest olin mina. Ostsin Lii Undi Parim näitleja linnas ja lugesin nii, et kui raamatu kinni panin ja trollist välja jõudsin, astusin ikka päris teise maailma või täpsemalt teisest maailmast tagasi. Kah seoses Õismäega. Avastasin, et lisaks sellele, et mulle päris vägaväga ei meeldi tunda võõra inimese ihulõhna ja kuulda näiteks bussis võõra inimese hingamist, kui ta magab, oli mulle samamoodi ebameeldiv sõita võõra (magala)linnaosa ühistranspordis. Kolmandaks. Eelmine kord kui oli Tallinnas mõni tund vabadust (kas ma kirjutasin sellest juba?) istusin seal Kehrwiederi saiakangi kohviku Pühavaimu kiriku seina äärses hoovis. Oli vaikne, päike paistis. Jõin piimakohvi ja sõin marjakooki....

Ise tegin. Aga fotokas endiselt Tallinnas, nii et pilt on nagu ta on.

Lapsevanemad ilmselt teavad, kui kohutavalt jube keeruline on lapsele jalanõusid osta. Kord räägib, et kõik jalanõud pigistavad, siis tüdineb laps ära ja ütleb, et on väga ok ja pärast ikka selgub, et kõik varbad on üksteise peal krussis.. jne. Täna astusin läbi Otepää poe teiselt korruselt, tööstuskaupade osakonnast, et äkki on mingit suhkrutoosi või midagi, sest mingil müstilisel kombel leidsin Tallinnast tulles köögi põrandalt hunniku suhkrut ja suhkrupurgi kaane, aga purki ei kusagil. Kusjuures see purk oli õrnast klaasist... Ja selguski, et ka Indrek ja Pärt ei olnud purki ega kilde leidnud, ainult hunnik suhkrut ja purgikaas. Ja suurest hämmeldusest ei osanud nad selle suhkruhunnikuga midagi peale hakata, nii et nii see siis seal oli. Siit poest ma muidugi uut purki ei saanud, aga kuna Pärt on rääkinud plätudest ja endale ka tundub, et hea oleks midagi õhulist ja kerget tal jalga tõmmata õue ja toa vahet joostes, siis vaatasime jalanõude osas natuke ringi. Pärt proovis sandaale,...