mood and fusic

 Eile oli merel nii mõnus puhas merelõhn. Ei mingeid häirivaid haisusid, puhas meri. Nii mõnus! Töölesõit oli vägagi nauditav. Muidugi oleks veelgi nauditavam, kui ei peaks kogu aeg kihutama ja vaatama minutite möödumist ja arvestama ja muretsema. Muretsemine on muidugi mõttetu, sest eks mul läheb alati enam vähem sama aeg ja mingeid übertulemusi ma sel distantsil ei tee. Niisiis, merelõhn... eriline kontrast tänasega, kui mere ääres oli konkreetne peeruhais. Ei mäletagi sellist seal varem.

Natuke huumorit 7-aastaselt. Taustaks niipalju, et meie lähedal on ühes kohas neljapäeviti õues salsaõhtud - musa  ja tants ja melu jne. Olema paar korda sattunud. Dialoog oli umbes selline: 7-aastane: Mis päev täna on? Ma: teisipäev. 7-aastane: Aa, ülehomme on siis see salsaõhtu. Ma: Jaa, aga sa sõidad ära ju. 7-aastane: Näää :( Ma: Tahad salsat õppida? 7-aastane: Ei. Ma: Sulle meeldib lihtsalt vaadata? 7-aastane: Jaa. kuidas neil need puusad käivad ja.. Vaikus. 7-aastane: Elvisele meeldis ka. Ma: Elvisele? 7-aastane: Elvis Presley.

No lahe, mul on nüüd klaustrofoobiafoobia. Eile õues ühest kohast teise kõndides, st maja juures, no selline käik, mis linnas toimuks ütleme sama toa piires, juba hakkasin sellele mõtlema, et tahan ainult õues olla ja kuidas ma toas ennast ebamugavalt tunnen. Nüüd nägin unes, et olin ostnud korteri keset Kalamaja ja see tänav oli kitsas ja üsna kõrgete majadega ääristatud ja mul oli raske ja ülimalt ebamugav seal käia, pluss muretsesin selliste praktiliste asjade pärast nagu autoga Kalamajast välja pääsemine, mis on päriselt ka paras peavalu. Et miskipärast olin viimasel hetkel oma praegusest korterist ilma jäänud ja mingil arusaamatul põhjusel ostsin selle. Ei teagi, miks. Seal oli muid jamasid ka. No selle foobiafoobia ma küll kõrvaldan, usun, et suudan, see on lihtsalt tobe. Ja mõtlen linnamineku ka positiivseks, sest palju positiivseid toimetusi on ootel. Aga ei saa salata, siinne elamise viis ja päevatoimetused lihtsalt istuvad mulle ja tunduvad õiged. 

Mulle meeldib maal nõusid pesta. Enamasti teen seda kord päevas ja mitte kuidagi möödaminnes vaid võtan selle jaoks aja ja naudin protsessi. Päriselt. Kuidagi zen on. Selleks ajaks ongi tavaliselt kõik nõud ära kasutatud, nii et paras rütm. Asjad on kõik valmis - nõud pesukausis vee sees hunnikus, ilmselt selle kõrvalgi, loputuskauss veega kõrval, loodussõbralik pesuvahend, loodusvaenulik pesukäsn ja kuivatusrest. Pärast jääb loputusvesi uueks pesuveeks. Rahulikult pesen ja loputan ja panen restile ja mujale kuivama. Ei teagi kui kaua sellele aega kulub, aga kui aeg on võetud, siis kulub seda just parasjagu. Nende nõude riiulisse ladumine ja seinale riputamine ja topsi panemine pole ka nii tüütu kui linnas masinast kappidesse paigutamine. See linna masinast-kappi töölõik mul kohe üldse ei edene. Isegi nii hullusti on sellega, et kui köögi osas küsiti, et kas nõudepesumasin on hädavajalik (sest köök on mul tibatilluke), siis mu esimene mõte oli ei!, absoluutselt mitte, kui seda pole, ei...

Olen siin Kalamajas elades imestanud, et kui palju inimesed karjuvad. Enamasti muidugi purjus olles. Lisaks niisama valjuhäälselt mööduvatele seltskondadele. Lähevad siit mööda ja röögivad. Mõned karjuvad niisama suvalt, ei saagi aru, kas kuidagi agressiivselt või lihtsalt suurest maani täis olemise rõõmust. Suurem osa karjub oma kaaslase peale. Igal ööl ärkan korra või paar selle peale, et keegi tänaval karjub. Mulle tundub see päris hirmus, et inimesed sedasi karjuvad. Täna öösel ärkasin selle peale, et tüüp röökis peamiselt "ära jaura!" ja tšikk karjus ka midagi, millest ma aru ei saanud, sest teksti oli veits rohkem. Ja suhtleliselt sarnane sõnavahetus kestis nii 30 m, või mis mul see majaesine on siin. Veidi hiljem ühed lihtsalt räuskasid. Unega on nüüd mul küll tükk aega juba palju parem, aga viimastel päevadel olen neist karjujatest tervelt paariks tunniks üles jäänud.

Eile sõitsin rattaga kokku nii  40 km: 9 + 28 + 8 + 6 .. no umbes nii. Et mitte järjest, aga siiski. Ja lisaks õppisin discgolfi mängima umbes kaks ja pool tundi. Ja oli tunne nagu oleks olnud täiuslik päev. Täna hommikulgi oli selline energia sees, et tahtsin kohe sportimisega alustada. No õnneks sain tassida mõned Õie kastid ja siis otsustasin enne 7-aastase ärkamist käia slackline´il. Ja näib et saab ujuma ka täna. Lootust on! :) On vaja neid asju. Rohkem!

Seekord maalt tulles taas sama asi - toas täitsa võimatu. Aga märkasin, et kui akna lahti teen siis on täitsa ok. Kinniste akendega toas ei saa üldse olla, selline kihelus ja nihelus ja jube ebamugav. 

Tegelikult on terve see aasta olnud veider. Mitte halb. Aga kummaline. Ja no mitte lihtne. Et asjad nagu sujuvad, aga selleks peab läbima hulga takistusi. No selline lihtne asi, et kui läksin korterit broneerima, siis läks tee peal auto katki ja siis selgus, et pangakaart on koju jäänud. Või kui läksin tattood tegema, siis läksin valesse kohta, sest olin mingist infost ilma jäetud. Või et kui nüüd on enam vähem aasta olulisim-pingelisem aeg, et on vaja angervaksa korjata, siis esiteks pole sel aastal korralikku kuivatuskohta ja teiseks on mul auto katki. No ja suht nii ongi. Nagu konkreetselt kolm sammu tagasi ja üks edasi väga paljude asjadega. Ja kuna ma sel aastal olen nii palju igasugu seoseid asjade vahel näinud, siis paneb natuke mõtlema. Üldiselt kaldun arvama, et kõik on hea. :)

Olen näinud veidraid unenägusid. Muidu magan päris hästi ja unenäod pole olnud väsitavad ega midagi, aga lihtsalt neid on olnud rohkem kui vahepeal. Tulime ujumast ja autos raadio mängis ja mingi reklaam oli Smilersi kontserdi kohta vms. Ja mulle meenus, et olin näinud unes, et mu kaaslaseks kusagil oli selle bändi põhitüüp. Ja mul oli natuke piinlik, et ta siukses bändis on. Muidu oli igati mõnna kaaslane. Viimati nägin aga, et semmisin tüübiga, kes oli kirikuõpetaja vms. Väga huvitav oli. Et kaks sellist deidi-unenägu mulle tundmatute tüüpidega. No veits veider, kuigi unes oli iseenesest tore.

Oh, taas on selline lugu, et tahtsin kirjutada teisest ja kolmandast asjast ja igasugu toredaid pisikesi mõtteid on peast läbi liikunud. Mõnus on neid kirja panna. Aga nüüd on nad juba läinud. Olin kuus päeva maal ja linna tulles, tegelikult vahepeatuses Vääna-Jõesuus, ema pool, majas.. panin asjad tuppa ja rääkisin mõne sõna juttut ja lihtsalt ei suutnud toas olla, pidin õue saama. Natuke olin õues, aga ikkagi ju külas olles tahaks teistega olla. Läksin tuppa tagasi. Veidi aega hiljem, magama sättides juba, jälle sama jama, tungisin rõdule. Paistis sedamoodi, et olin nende kuue päevaga mingi kergekujulise klaustrofoobia välja arendanud. Hommikul sõitsin rattaga ja eriti väikestes kinnistes ruumides pole olnud. Vaatab, kuidas edasi läheb. Aga tahaks lihtsalt õues olla. Ja tahaks mõelda lähemalt, mida ma tahan. Ja siis mõelda, kuidas teha nii, et see olekski mu elu osa. Varsti mõtlen.

Mõnus tunne on milleski kindel olla. Eriti kui tihtipeale oled ebakindel või ei suuda otsustada või kõhkled. Mõnus on tunda, kui oled midagi õppinud või kusagile arenenud. Mul on olnud veidrad paar aastad siin viimati, aga eriti huvitavad viimased mõned kuud. Seda on raske selgitada, ükspäev tuli pähe selline sõna nagu kosmosevurr :) Pikem kirjeldus läheks vist liiga diibiks.  Aga kindel olen oma korterivalikus. Hakkasin juba natuke muretsema, et kas ma tõesti olen liiga pirts. Aga no ma ootasin seda tunnet. Et lähed sinna korterisse ja vaatad seal ringi ja kõik hakkab vaikselt paika loksuma - hind ja asukoht ja toad ja mingi üleüldine fiiling... Ja siis see tunne krutib ja krutib ja oledki kindel, et seda tahad. Ja siis tekib sellest kindlustundest omakorda mingi eufooriline tunne. No ega ma too öö väga magada ei saanud ka pärast kõiki neid tundeid. Hommikul ütlesin, et ostan kindlalt ära ja pole rohkem kellelegi vaja näidata ja teeme broneerimislepingu. Loodan, et kõik laabub sel...

Tegelikult teen ma ju loomingulisi asju üksjagu, no täna võiksin kohe nimetada näiteks kolme. Aga kuidagi ei osanud neid selle eilse tundega seostada. Huvitav tunne oli, peaks sellele pikemalt mõtlema. Sest ideid ja tegutsemistuhinat läheb ikka küllaga vaja. 

Vahepeal läks kiireks. Minu kohta ikka väga väga väga kiireks. Võib isegi imestada, et olen enam vähem kõik asjad tehtud saanud. Niisama mõtete mõlgutamiseks pole palju aega olnud.  Aga täna on selline kummaline, et tunnen end kuidagi inspireerituna, aga ei saa üldse aru, kuidas peaksin oma inspiratsiooni rakendama :D Ebareaalne. Inspiratsioon peaks tulema, kui teed midagi, eks. Mitte parajasti isegi, aga üldiselt. Aga nagu niimoodi lambist, et võiks nagu ükskõik mida teha... Ma ei tea, et ma millegi ekstra loomingulise kallal töötaks. Veider. Ometigi on selline tunne.

Mulle tundub, et natuke nõmedam kui lihtsalt kadunud asjad on sellised, mille leiad ja kohe uuesti ära kaotad. Eile otsisin oma kastidest tainakaussi ja kaabitsat ja vaatasin teisi kaste ka väheke läbi. Kuna nüüd on juba natuke selgem, mis vajalikud asjad puudu on olnud, siis oli kasulik otsida. Leidsin ka kadunud karbi rinnahoidjatega, mida tegelikult parajasti ei otsinud, aga millest olin eelmistel päevadel puudust tundnud. Olin ikka väga rahul. Täna tahtsin sealt siis ühe kasutusse võtta ja no absoluutselt ei leia kusagilt. et juba rõõmustad, et on olemas ja siis enam pole. Mh.

Oli kuidagi südantsoojendav näha täna inimesi poes maskideta. Mõtlesin, et küllap nad on kõik rahul, et ei pea mask ees poes käima. Ja siis mõtlesin, et kui tublid ja vaprad nad kõik olid, et enne maskidega käisid nagu nõuti ja loodeti, et sellest miskit kasu on. Kuidagi selline mõnus tunne oli sellest ühisest pingutusest.

Muidugi on igasugust liiklusärritust nii omada kui jagada tobe, aga ütleme siis nii, et see on pigem imestus. Ega polnudki millegi pealt ärrituda tegelikult. Lihtsalt vaatlesin seda asja.  Aga et nagu mis kuradi pärast... kui inimesel on oma külatänavasse keeramiseni nii kaks kilomeetrit ja siis ta niheleb seal oma autoga, tipptunnil istub mul tagumikus, nihverdab kõrvalritta, leiab taas võimaluse.. ja jõuab minust kaks autot ettepoole. Ja siis tõesti, kahe km pärast keerab ta parajasti oma tänavasse, kui tast mööda sõidan. See nihverdamine on niikuinii jabur, aga sellisel kellaajal ja sellises kohas ikka totaalselt arusaamatu.

 Hee, tasapisi hakkavad angervaksa õudusunenäod :) Põhiliselt sellest, et angervaks juba õitseb ja ma pole üldse valmis korjama. Mõni päev tagasi nägin unes, et pärnad õitsesid, kuigi oli kevad, nagu praegu on ja ma mõtlesin, et kuidas - juba?! Kas siis kõik tuleb sel aastal poole varem? Kas angervaksad ka juba õitsevad? Sel aastal peab seda korjamist veel laiendama ja kuivatamine on ka hetkel lahendamata... Peab ära lahendama, muidu vist kuni augustini angervaksaunenäod. Mõni töö ikkagi jookseb eest ära, kuigi enamasti lähtun sellest, et ei jookse ta kuhugi :)

Mind natukene masendab, et mul pole ühtki normaalselt töötavat nutiseadet. Sest tegelikult on mul neid päris vaja. No ühte oleks vaja. Nutitelefon sai mul olla vaid kaks kuud. Aastaid ei ostnud endale siukest, siis ostsin ja siis kaks kuud ja kõik. Kuidas siis nii? Kas ma pean jälle uue ostma? Kuradi kurat.

Sõitsin lapsele kooli järele, nagu ikka, Harju tänaval hoolega kõnniteele hoides. Sest noh... rattatool koliseb ja lihtsalt raputab korralikult. Mu arust sõidan absoluutselt viisakalt. Üks vanamees pidas vajalikuks kommenteerida, et sõida oma rattaga sõiduteel. Ma tavaliselt pikematesse vestlustesse ei astu sellistel puhkudel. Mõnikord ehk, kui pean vajalikuks midagi lähemalt selgitada. Aga üldiselt kipun ärrituma ja parem on kui kogu lugu ignoreerin. Ja siis ka läheb ikkagi veel vähemalt pool tundi, kui taas neutraalse enesetunde saan. Ikkagi üsna ebameeldiv, kuigi ei peaks olema. Ega ma pole vaevunud sellest kirjutama, kui see lugu edasi poleks läinud :) Nii 50 meetrit eespool oli mul vaja peatuda. Keerasin kõrvaltänava algusse ja kohmitsesin seal oma koti kallal ja silmanurgast nägin - sama vanamees kah sinna tänava otsa jõudnud. "Kas tõesti raputab perset nii palju, et ei saa sõiduteel sõidetud?". Jätkasin täielikku ignoreerimist ega vaadanud ta poole poole pilgugagi. Ole...

Kahe kuu jooksul on mul kaks korda käinud lukuabi - kord autos, kui võtme kogemata sissepoole lukustasin (tookord startisin jooke laiali viima), teinekord lükkas mul üks keldrivõtme nii sügavale sinna sisse, et ei saanud ise hakkama - lukuabi (siis olime startimas ratastega seitsmeaastase ühele sõbrannale külla). Viimati toppisin autovõtme asja eest teist taga pesumasinasse. Muidugi tulid kõik errorid (auto oli kenasti pakitud ja vaimud valmis maale sõitma) ja võtsin ta koost lahti ja paigaldasin uue patarei ja noh, lõpuks ta lakkas väitmast, et key not recognized, contact service ja pani mu auto käima. Aga uksi endiselt ei ava. Maale jõudsime kõigest kahetunnise viivitusega. Ostsin uue julla, mis ühendab spotify kõlaritega. Normaalne. Täna aga telefon väidab, et kõrvaklapid on ühendatud, ei ole ühendatud, on ühendatud, ei ole ühendatud, on ühendatud, ei ole ühendatud... Ja näib, et kõrvaklapijuhe on tugevam kui bluetooth, sest musa kõlaritesse ei saa, kuna telefon arvab, et kõrvaklapi...