mood and fusic

Vabriku tänaval on autoga sõites üks täiesti võimatu koht. Vaatad, et tuleb selline väike kõrgendus kiiruse vähendamise eesmärgil. Tavaliselt on need asjad nii ligi kahe meetri laiused. No umbes, võib-olla kitsamad. Sõidad siis sealt üles ja vaim on valmis alla sõitma, aga võta näpust, oodatud jõnksatust allasuunas ei tulegi. Siuke koht. Üles läheb aga alla ei tule. Imelik tunne iga kord.

On inimesed, kes ei suuda kohe kuidagi tagasi hoida sellist stereotüüpset reaktsiooni. Mul lapse õpetaja pakkus just hea näite oma videotunnis. Üks laps jagas oma rõõmu selle üle, et sõidab kellelegi külla ja sinna küll oli tal hea meel minna, sest see tädi seal annab alati kommi. No ja õpetaja reaktsioon - "kas on hea ikka nii palju kommi süüa?" Arrrrggghhh. Ma ei näe, kuidas see suhtlust soodustaks ega ka mitte selle lause kasutegurit. Küllap teab iga laps, et liiga palju kommi ei ole hea. Küllap öeldakse seda neile lihtsalt pidevalt. Hirmsasti püüan ise seda vältida. Alati vist ei õnnestu, seda nagu lihtsalt on mingil eluperioodil külge tambitud täiega. Aga vähemalt ma alati märkan seda. 

Kirjutamata on jäänud ühest asjast, millele mõtlesin maal. Tahtsin ikka pildi ka siia juurde teha, aga kuidagi ei õnnestunud. Käisime ühel õhtul naaberkülas (nii ligi 7 km) mune toomas. Lapsega, rattaga. Ja mulle meenus, kuidas kunagi ammuammu, teismelisena, käisin ka ühes kohas üle põllu tipatapa (paar km) kusagilt piima toomas. Mu arust on see üks romantilisemaid asju. Õhtupäikse käes naaberkülast munade või piima või muude toiduainete toomine.  Tahan kohe kirjutada ka ühest teisest sellisest täiuslikkuse hetkest, aga see on samuti üks neist. Tuleb välja, et mul on seda natuke raske selgitada, aga neis hetkedes/unistustes/ideaalseisundites on mingi täius ja rahu ja õnnelikkus. Sellised hetked, mida lihtsalt tahaks kogeda. Ja millele mõtlemine ka on päris mõnus. Või siis ka natuke kurb. Aga pigem ikka rõõmus :)

 Lugesin nagu eile kusagilt vilksamisi, et algkooli lapsed saavad 3.maist kooli. Hiljem tuli myfitnessi meil, et hakkavad trennid. Ja mu esimene mõte oli EI! Ei, ärge avage neid koole ja trenne ja mitte midagi. Ma ei taha mitte midagi. Kas peaksin muretsema? Varem ma ju tahtsin kõiki neid asju... Või vajab lihtsalt harjumist? Isegi õpilastega silmast silma kohtumine tundub hirmuäratavam kui nendega veebitunni tegemine, mis on ju ennekuulmatu. Aga no mul algavad ikkagi veebitunnid. Aga ühesõnaga - ei taha inimesi, ei taha trenni, ei taha kooli, midagi ei taha enam. Kodu, maa, slackline ja mõned sõbrad ja täiesti piisab sellest.

Mõnikord näed eksole sellist und, et hilined eksamile, kui eksam ukse ees või kui plaanid reisile minna, siis juhtub unenäos reisiplaanidega sada jama. Mina ärkasin täna hommikul täiesti kurnatult, sest nägin selliseid unenägusid enam vähem kõikide praegu käsil olevate või tänaseks plaanitud asjadega. Kõik läks lihtsalt valesti. Ja lisaks oli mul unes veel ratas miskipärast rattaparklas lukku pandud, et nagu valesti või maksmata parkimise pärast. Kuidas seda asja nimetatigi, mis kunagi pandi auto ratta külge, et sa ära ei saaks sõita, enne kui trahv makstud vms... Igatahes oli mu jalgrattale see paigaldatud, mingis teises riigis, ja ma mõtlesin, et mis kuradi riik see siuke on, kus jumala tühjas jalgrattaparklas sedasi tehakse. See oli siis vist ainus lamp jupp seal unenäos, ülejäänu oli umbes selles stiilis, et koosolekule ei suutnud jõuda ja sinna jõudes ei suutnud seal püsida, teamsis. Kokkusaamisele sõitmisega olid mingid takistused ja hilinesin. Siis sain pahandada, et ei oska min...

Tegelt oli õues ka ok, jube tuul ja vihm ainult :D Natuke vahepeal meenutasin endale inimesi nendest saadetest, kus nad lähevad üksi kusagile põhjanabale elama ja siis rassivad seal ja teevad igast pisiasju terve päeva, sest olud on keerulised jne. Võtsin ette töid, mis sellise ilmaga mõnusad olid, näiteks loopisin kivimüüri ümber kive minema ja mõned müüri pealt ka. Oli soe ja asjalik. Täiuslik. Tuul on muidugi selline raputab ust ja kolgib katust vahepeal. Puhub nagu pöörane. Ja hetkel õue vaadates näen, et sajab valgeid helbeid, kuigi üldiselt on ikkagi vihma tulnud.

Mul on hea meel, et eile kõik tubased tööd tänaseks jätsin ja tegin kõik asjad õues ära. St saabumisest alates kuni mingi seitsmeni olingi õues. Tassisin viimati maha võetud võsa ühte kohta kokku, võtsin veel natuke võsa, käisin slackline´il ja rattaga rannas. Vaatasin ka oma varemeid, kuhu tahaks kunagi välikööki ja uue ideena ka sauna. Nügisin sealt lahtisi kive alla ja vaatasin mida veel teha annab. Peamiselt lõikasin sealt siis võsa vähemaks ja loopisin kive eemale :) Täna on päris päris hull tuul ja ei ole vaibumist oodata ka. Ikka päris kole ilm on. Aga plaanin varsti ikkagi õue minna, vist seda kivimüüri "vaatama" :) Hommikul oli mul hea meel ka selle üle, et vets on õues. Natukene on raske ka soojast voodist feels-like--5, ja tormituule, ja vihma :) kätte minna, aga tegelikult annab see mõnusa energialaksu ja üldse kuidagi positiivse ühenduse loodusega. Pole harvad ka need juhused, et kui mul ikkagi on mingid mõistlikud riided seljas, teengi väikse jalutustiiru kusag...

Leidsin juustest puuoksa. Ma arvan, et võib üsna kindlalt öelda, et kui juustest puuoksa leiad, on olnud hea päev. Ma vist just alles kirjutasin, kuidas ma maal ei jõua ära imetleda ja tänulik olla oma maakoha eest. Täna sõitsin siin rattaga korra randa ja see tundus ka täiesti imetabane, et ma saan oma maakodust jalgrattaga lihtsalt randa sõita. Tundsin end maailma rikkaima inimesena. Varakevadel on kõik ikka nii teistmoodi. Eelmine kord kõndisin siin enda maa piiridest nii kaugele, kui ma polnud kunagi käinud. Oli avaram ja kõik paremini näha, võrreldes suvega. Rannas, täna, läksin ka tavalistest chillimiskohtadest edasi, kohaliku pankrannikuni (no paras savihunnik tegelt). Ja täitsa oleks veel läinud, aga ikkagi ei läinud :)  Sookurgesid kohtasin tee peal. Kuulsin neid juba randa sõites, aga miskipärast silmaga ei tabanud. Tagasiteel tabasin.

Päris lahe, kui juhtub sedasi. Et kuulasin Spotifyst muusikat, üht pleilisti, õues kõndides. Mõtlesin, et pärastpoole märgin sealt neljanda ja kuuenda loo meeldivaks. Kui oma mitte-telefoni (see on juba omaette jutt) lõpuks taskust välja võtsin, selgus, et olin need juba meeldivaks märkinud. 

Ma ei tea, kas need 7-aastase repliigid juba tüütavad? Mind lõbustavad iga päev. Näiteks paar päeva tagasi. Õhtul, eks ole, nagu hakkaks magama minema, aga mul veel vaja tainas ära vormida ja karpidesse panna ja natuke kiiresti kööki koristada. Küsib siis mu käest: "Kas sul täna päevaplaanis magamaminek ka on?" Ma lihtsalt täiesti siiralt ei saanud tema imetabasest sarkasmist aru ja palusin natuke selgitusi. Selgus siis jah, et see tähendas, et kas ma kavatsen juba magama tulla ja talle lugema hakata või misasja.

Olin seda naist näinud juba kaks korda seal samas kohas. Liivalaia tänaval Olümpia juures ülekäigul. Oli tuttav nägu ja seostus mingite ebameeldivate mälestustega. Mõnikord on nii, eks, et ähmaselt nagu meenub kontekst, kus kellegagi kokku oled puutunud. Et kas tegemist on kusagilt töölt mõnega, või nt sellise võõra inimesega, kellega oled mõnel koolitusel olnud jne.. Selle naisega seoses tundus, et ta on mingit sorti teenindaja, nt raamatukogus või mõnes poes, kus ma olen pidanud mitu korda käima ja justkui mingit muret lahendama. Aga no ei meenunud midagi. Oli vaid selline ebamääraselt ebameeldiv tunne. Kolmandal korral sain aru. Eks ma pingutasin ka kõvasti. Ta on üks nahaarst seal samas polikliinikus. Olen seal lastega kahe erineva arsti juures käinud. Üks on tore ja teine on tõre ja üldse mitte abivalmis. Või vähemalt tookord ta oli selline. Aga ühest korrast piisab, eks.

Olen juba mõni päev linnas olnud nüüd, aga kui viimasel päeval maal nõusid pesin, tekkis vajadus kirjutada kõige tüütumatest nõudest. No need on boršisupikausid. Ükski muu toit ei määri nõusid ja eeskätt pesukaussi nii ära kui borš. See vastik rasvane oranžikas triip seal pesukausi keskel on kole ja tüütu, sest seda tuleb spetsiaalselt pesta ja see külm rasv on kuidagi eriti ebameeldiv. Ma pole tõesti märganud, et ükski teine toit sellist jama põhjustaks.  Muidu mul talvine nõudepesusüsteem oli päris ok. Et kogusin päeva jooksul kõik nõud kaussi ja õhtul pärast õhtusööki pesin kõik puhtaks. Toas siis. Ei viriseks, midagi häda polnud. Lihtsalt suvel on chillim.

Ei ole nii, et üks kord olin rahul, et mul on maal külmkapp ja pliit ja uus katus (st üsna soe tuba). Iga kord, kui süüa teen, tunnen imestust ja tänulikkust, et ma saan lihtsalt külmkapist midagi võtta ja pliidi peal sellest toitu valmistada. Et mul on nõud riiulis ja hulk toiduaineid ka kohapeal olemas. See on lihtsalt nii uskumatu ja imeline. Sest noh... nii 6 aastat tagasi polnud mul ju midagi. Ja siis mõned aastad tagasi toimus kogu toidutegu õues lõkkel, ja mõnikord hommikusöök toas priimusel. Ja üldse, et see maja on nii mõnus ja mu arust isegi hubane ja igati elatav (vähemalt lühiajaliselt). Ja ma pole muidugi mingi rahamees, eks. Sellega olen lihtsalt niisama rahul (st ei mingit imestust ega tänulikkust), et ma olen oma rahaga kuidagi sedasi majandanud, et mul on olnud suveks see raha, et külmkapp ja pliit ja katus.... jne. Tänulikkus on aga kuidagi abstraktne. Muidugi ma olen tänulik kõigile, kes on aidanud, sest ega katus või elekter või maja pole mu enda ehitatud (kuigi on ...

 No ma ei või. Ise olen viimasel ajal üsna apaatne olnud, asju ei saa korralikult tehtud ja energia on ka suuremalt jaolt miinuses. Mõni asi teeb rõõmu, aga korraks. See-eest valmistab mulle endiselt rõõmu mu tütre huumorisoon. Ma ei tea, kas seda on võimalik nüüd siin kirjapildis edasi anda, millise ülistuse ta ükspäev vetsupoti suunas ette vatras, aga ma püüan. Selle siirus, pikkus ja põhjalikkus oli ikkagi jalustrabav. Kardan, et päris kõike ma ei suutnud meelde jätta, aga see kõlas umbes nii: Oh, pott, nii hea, et sa oled meie kodus! Pott on nagu ema, teda on sul vaja. iga päev. Mõtle noh, ilma potita, kui halb kõik oleks, teda on sul just kuigi palju vaja.

Pidi olema, et mõned kaotavad oma maitsetaju kui koroonat põevad. Et sööd tuttavat asja, aga ei tundu kuidagi tuttav. Ma loodan, et olen terve, aga mul on selline asi, et ma vist kuulen imelikult. Kuulan eesti laulu ja kõik nagu laulaksid natuke mööda. Aru ma ei saa. Vaevalt see päriselt nii on. Üks lugu tundus nagu üleni täiesti arusaamatu. Mõned lihtsalt kohati väga ebamäärased.

Ronimisministeeriumis märkasin täna oma sooje sokke ühe posti kõrval. Ja mulle meenus, et tõesti - ükspäev olin neid kodus sokikastist otsinud ja neid ei olnud seal. Sest need olid ju Ronimisministeeriumis. Aga tol hetkel ei osanud ma seda muidugi aimatagi.

Uued tasemed kaotamises ja unustamises. Et noh.. viimati eks ole, oli see asi, et jõudsin oma tavaariga toast trepikotta, aga mitte autosse, nii et pooled asjad jäid siis maha. No eile unustasin oma kiivri külla ja täna kaotasin oma veepudeli kusagile.. tartusse? Aga! See kõik on ju tavaline. Täna selgus, et olen oma arvutis ära kaotanud kõik allkirjastamisega seotud tarkvara. Enne oli, aga nüüd enam pole. Siuke asi siis.

Mõtlen, et saaksin oma 7-aastase tunnustavatest lausetest sellise omapäraste reklaamsõnumitega tootesarja: Mõni lõhn või midagi: "Mmm, see lõhnab nagu ponisaba!" Vastlakukkel: "Vastlakuklit tasub pigem süüa käte kui lusikaga" Rinnahoidja: "Tahaksin ka endale selliseid rippuvaid tisse" Seikluspark: "kui see on tõesti tema tehtud, siis mul on au selle peale minna." - no see oli meil ühe sõbra tehtud pargike. Aga sobiks ju iga seikluspargi kuidagi personaalsemaks lähenemiseks. Sest eks igaühte on mingit tüübid ju suure hoolega meisterdanud. Muidugi sellist lähenemist või muudegi toodete puhul rakendada. Nii tore teada, kes su asjad on teinud. Vahepeal vist oli isegi selline kampaania. .... Peab veel meenutama.  Ja tähele panema, sest seda huumorit ikkagi jätkub,

Huvitav, et rongivile kõlab ka külmas nii äratuntavalt teitsmoodi. Ja trammid. Läksin üleeile hommikul kööki kohvi tegema ja need helid panid mõtlema, et äkki on külmaks läinud. Mingit nutiseadet mul hetkel pole ja termomeetril on patareid tühjad, nii et pidin ootama, et teismeline ärkaks ja ilmainfot jagaks. Kõik muidugi teavad, et nii oligi. Oligi külm.  Natuke olin mures ka, et kuidas siis ikkagi on sellise külmaga rattaga sõita. Panin ühe kihi riideid juurde. No mis ma oskan kosta - palav oli. Sõrme- ja varbaotsad natuke hakkasid külmetama, aga muidu nagu ikka. 

Ma olen liiga laisk, et spordiklubi joogamatti kasutada, st seda enne ja pärast küürida. Ja ma ei võta kunagi ka mingeid abivahendeid, klotse vms. Seega ma kannan kaasas isiklikku matti ja muid asju ei kasuta. Mu joogaõpetaja aga on vastupidi - liiga laisk, et oma joogamatti kaasas kanda, nii et ta kasutab spordiklubi oma ja puhastab selle enne ja pärast trenni korralikult ära. No vot jah sedasi siis.  Mulle meeldib, kui kodu on korras ja mulle meeldib ka koristada. Aga samas meeldib mulle asju laiali jätta ja no üldse mitte korda hoida kogu aeg. Ja siis meeldib kõik ära koristada ja siis on nii mõnus. Ja siis jälle mitte kogu aeg tähelepanu pöörata sellele, kas teen kusagile saapaga mõne jalajälje või jäävad mu riided laiali või tass valesse kohta jne.