mood and fusic

Eile oli sedasi, et tahtsin väga tunnikese puhata. Olin lihtsalt täiesti väsinud. Kell oli umbes 12 päeval. Ja olingi äkitselt ootamatult üksi kodus, panin jalad lauale ja mõtlesin puhkama hakata. Meenus üks kingitud raamat - Tuule vari. Mõtlesin, et sirvin väheke. Kaks tundi hiljem käisin korra köögist piparkooke toomas, siis veel kolme tunni pärast tegin õhtusöögi ja sõin koos teistega ning lugesin edasi, kuni oli vaja lapsele unejuttu lugeda. Ja kell 00.23 oli mul see raamat läbi, kõik 500 midagi lehekülge. Noo..võib öelda, et oli huvitav ja haarav raamat. Hea lugeda pealekauba, nii et ei neelanud seda, lugesin mõnuga, vaid üksikud read ja mõned lõigud jäid vahele. Mõnda aega meenutas loomu poolest, mõistatuse poolest Fowlesi Maggot´it (ja nüüd tahakski seda uuesti lugeda, sest tegelt ei mäleta muhvigi, mis seal õiesti toimus), kuigi kohati öeldi lugejale mõni asi ka võrdlemisi otse välja (no võrreldes Fowlesiga, aga Fowlesiga ei julgeks eriti kedagi väga võrreldagi). Peategelase pa...

Meie maja ümbruses võib talviti ikka kitsi kohata..

Muid uudiseid eriti pole (kui ehk välja arvata, et püüdsin kohvikannu järjekordselt ära kärsatada), aga metsast nii palju, et puudel hakkab jaks otsa saama, väiksemad puud painduvad, suured murduvad. Ja aastate pärast räägitakse, et vot need kuused kasvavad kõik viltu seepärast, et 2008. aastal sadas ühel päeval palju lund, aga tuult ei olnud ja sula ei tulnud, nii et kogu lumi jäi okstele pidama ja painutas puud maani. Mõned pildid Annust ja Kapist ka.

Hommikul kui koertega metsa läksin, hakkas järjest selgemaks minema ja lõpuks oli nii ilus, et otsustasin hüppetorni ronida ja seda ilu ikka täiega vaadata :) Seda enam, et ka fotokas oli kaasas. Üleval selgus, et lisaks päiksele, sinisele taevale ja lumele on väljas ka suur udu. Ohkisin ja ahhetasin seal üleval. Paar pilti tegin ka.

Kuna puud kipuvad katki minema või lausa juurtega maa seest välja kalduma, raputasin kõigile teele jäävatelt ja käeulatuses olevatels puudelt lume maha. Siin on üks pilt samast kohast enne raputamist ja pärast raputamist:

Nii ülisuper kui kallid inimesed külla tulevad. Nii hea! :)

Käisime Ahhaa elamuskinos täna, Lõunakeskuses. Muidu poleks hakanud minemagi, aga ainult 5 minutit kestis film, mõtlesin, et nii palju ikka raatsin kinos istuda. Täitsa lahe oli. Kinos oli umbes 18 istet ja istmete alune platvorm liikus igatpidi, nii et kui 3D filmis mööda rööpaid maa alla kihutati, siis võttis tiba õõnsaks ja kusagil seal maa all tiirutades hakkas isegi süda pahaks minema. Kui meie nö rong vette sõitis pritsis vett ka, kuigi õige pisut.

Metsas oli ikka hea olla. Sügisel tundub lume tulek alati nii hirmus, aga kui ta maas on, siis on alati hea. Mets oli lume lõhna täis ja niiii vaikne. Mina olin täna hommikul metsas esimene külastaja, seega oli lumi põlvini ja ülejäänud jäljed kuulusid erinevatele loomadele. Oli selline põlvetõstejalutuskäik, nii et pikka matka ei teinud. Annu oli jälle lumepallikoer, liikuda oli niigi keeruline ja lisaks oli keha ka poole raskem. Mõtlesin selle helistamise peale. Mul on vist lihtsalt mingi.. ma ei tea. Ma vist alati ootan, et keegi mind kohvikusse või kuhugi kutsuks ja seepärast ongi alati telefoni helin nii tüütu, et seda ju tavaliselt ei juhtu. Pigem vaja ühte meilivahetust tõlkida või niisama öelda, et Pärt on terve ja minul läheb ka hästi. Normaalne ju, pole midagi hullu. Aga mina vigisen. Positiivsemalt, Marju, eks ole! :)

Mõtlesin siin hiljuti, et tahaks positiivsem olla. Tundus, et virisen liiga palju ja võiksin proovida rohkem rahul olla nende asjadega, mis mul olemas on. Laps arvas ka, et võiksin rohkem naeratada ja proovisingi ja tuli väljagi. Aga siis jälle... ööklubisse ei lasta, sest dokumenti pole, hotelli ei saa, sest maksta saaksin alles hommikul, üks kritiseerib mu kodupidamist-lapsekasvatamist, teine räägib, et olen vastutustundetu, et suure lumega sõidan. Loomulikult läheb ära isu üleüldse inimestega kokku puutudagi. Täitsa rahul olin, kui telefoni polnud, sest vaid ühel juhul umbes kolmekümnest ütleb keegi mulle telefoni teel midagi head. Aga see on juba asjatu vigin ja mu oma viga, et mulle ei meeldi mõned asjad, mida ma ma olen siiski nõustunud tegema ja mille asjus siis helistatakse. No ja lisaks siis veel mõned asjad.

Olen nüüd kodus :) Viimased neli tundi juba. Seekordne kojusõit võttis siis 26 tundi. Tegime Tartus aega parajaks ja kuna teeolude suhtes olime kuulnud ainult halba, siis sõitis Indrek igaks juhuks Subaruga vastu, et oma silmaga vaadata, mis toimub ja siis vajadusel aidata, labidas kaasas, paak bensu täis, või noh..diislit. Tagasi sõitsimegi meie Pärdiga ja oma reisikaaslasega (vist jäi mainimata, et me polnud kahekesi, üks Otepää kandi tuttav oli veel auto peal) hoopis Subaruga, Indrek Saabiga. Mõnusasti kulgesime läbi lume. Mõned takistused oli - kõrgematel kohtadel hunnikutes lund, ja ühe tõusu peal üks ära vajunud veoauto, millest hiljem vist tekkis tee peale sarnast paksu pahandust, mida meiegi eile Tartu ligidal paari tunni vältel tunda saime. Viisime oma kaasreisija Sihvale ja tagasiteel, oh üllatust, kui olin juba arvanud, et nüüd juba kodus, oli üks kallur-sahk kinni jäänud. Aega ikka läks ja tekkis paras järjekord. Aga lõpuks olime ikkagi kodus. Meie tänav on veel lahti aja...

Praegu siin vaikses hotellis, Tartus, tundub tuisk ja kõik kraavis olnud autod nii kaugel.. Vist siiski jõuan veel enne uinumist kirjutada muljetest otse lahinguväljalt - Tallinna-Tartu-Võru maanteelt. Tallinnast Tartusse oli täitsa ok sõita - kiirus oli küll 50, väga rahulik oli, kõik sõitsid ühe kiirusega. Tee peal olid mõned autod vähem või rohkem kraavi sõitnud, paar tükki kokku põrganud, üks reisibuss oli kummuli. Pärast Tartut oli ummik. Kõik autod lihtsalt seisid umbes tund aega, vahepeal sõitis läbi raskuste mööda üks kiirabiauto ja teises suunas mingi päästeauto. Ja lõpuks haarasdi mõned tublid kodanikud ohjad enda kätte ja hakkasid ummiku lahendamist korraldama. Enam vähem hakkas looma, tekitati üks vaba sõidusuund ja siis ilmus vabast sõidusuunast üks auto, mis rikkus suure vaevaga saavutatud olukorra ära - ta jäi päris vales kohas lumme kinni. Natuke asjatamist ja lõpuks olid kohal kaks lumesahka. Saime liikuma, pärast kahetunnist seismist. Bensiin paagis muudkui vähenes, ...

Tahtsin kauaoodatud Brasiilia festivali raames toimuvale peole minna. Klubis Überblingen. Läksin ilusti õigeks ajaks kohale, et mitte millestki heast ilma jääda. Ostsin pileti - 300 krooni, hakkasin klubisse sisenema, aga kitse ukseava täitis hulk muskleid ja samasugune ports vaenulikku suhtumist: "Dokument." Mul pold mingit dokumenti, sest ID-kaardi unustasin ju Soome, kui Blonde Redheadi kontserdil käisin. Selguski, et kui dokumenti pole siis sisse ei saa, sest lihtsalt ilma dokumendita ei saagi sisse :) Nii lihtsalt on. Et peol saab käia ainult dokumentidega. Lihamäel vist keeleoskus oli puudulik, igatahes ei saanud täpsustatud, miks ma täpselt siis ikkagi sisse ei saa. Küsisin kassapidajalt, milles probleem, see kah ei öelnud noh ega jah. No mis te arvate, kas ajas mind endast välja see? Ikka jah... Piletiraha sain õnneks tagasi. Ülejäänud õhtu veetsin Nokus.

Ilmaotsal olid õunad puude all ja mõned ka puude küljes. Pühapäeval käisime. Niisama, uut autot katsetamas, läbi sügavate, poriste veoautojälgede ujudes... Pistsin mõned õunad tasku ja tasku jäi lahti ja okastraadi ja elektritraadi vahel läbi pugedes (no nende lehmade pärast on kõik kohad neid aedu täis, igavene tüütus, veoautode jälgedest rääkimata) ... Õhtupoole igatahes telefoni ei leidnud ja hommikul autost ka mitte. Ja kuigi aku oli täis, öeldi, et "mobiiltelefon, millele te helistasite, ei ole sisse lülitatud... jne". Otsustasin, et telefon on nüüd Ilmaotsal ja jäädavalt rikkis isegi kui ta üles peaksin kunagi kevadel leidma. Aga siis meenus mulle, et telefoni küljes oli mu ilus roosa mälupulk ja tsustasin, et millalgi peaks ikka otsima minema - kuidas ma jätan oma uue roosa mälupulga sedasi tuulte ja tormide, lume ja lehmade kätte. Kusagil põllu pealt lombis, lehmahunnikute vahel.. Juhtuski nii, et täna läksime tagasi ja telefon nüüd jälle sisse lülitatud ja töötab ke...

Jälle bussis. Kontsert eile oli mitmes mõttes kummaline. Kõigil oli hullult kiire, kõik pidid jooksma, niigi edasilükatud esinemisaeg lükkus sujuvalt veel natuke edasi. Kuigi ka lõpuks lavale jõudes surus aeg tagant - Juuksuris kaua müdistada ei või - naabrid. Huvitav on see, kuidas alati süüdistatakse kõiges lauluplokki. Kitarriplokid on alati ok, aga vot see lauluplokk, eks... Miski sahiseb - lauluplokk, kusagil siriseb - lauluplokk, läheb vilesse - lauluplokk, vokaal ei tule läbi - lauluplokk. Kurat, ma ütlen. Vabandust. No igatahes. Soundcheck läks nagu ta läks, väike koht, ei hakanud virisema et helindus oli nagu ta oli. Pärast esimese loo ajal tekkis mingi jube vile, aga esimene lugu on diip ja hõrk, vajab rahu ja tunnetust... ühesõnaga, algul oli vile, pärast ei kostnud tuhkagi ja lugu ei tulnud üldse hea. Pakkuge mis selles süüdi oli? Just. No teises loos endiselt algul midagi ei kostnud ja kuigi mu suu laulis ja käed mängisid akordioni, sain nendesamade käte abil selgeks tehtu...

Enne tänast bändikontserti käisin veel teel Otepäält Tallinna Tartus Muutuva keele päeval. Selline väike konverents. Noh, iga kord kui mõnel sellisel käin õpin mõne uue sõna. Kevadel rakenduslingvistika konverentsil, siis õppisin sõna TÖÖPAJA , inglise keeles workshop. Seekord ka, mul kõrval üks inimene, kes jõudis hiljem , küsis et kas KÄSILEHTI veel saab kusagilt. Midagi kokutasin vastuseks, ei saanud päris täpselt aru, kes need peaks mingid registreerimislehed olema või mis asjad. Pärastpoole mitu inimest kasutas iseenesest mõistetavalt ja väga vabalt seda sama sõna. Siis sain muidugi aru - handouts. Kaif :) Pärastpoole, kui bussi peale läksin, seisis kaubamaja ees üks koer, kes haukus sedasi: "auh..... auhh!" Ja täna hommikul oli -7 kraadi.

Hommik oli meil külm. Täpsemalt, oli 3 kraadi külma. Puud ja hein olid valged. Noo...täitsa ok oli :)

Peaaegu nädal aega pärast Halloweeni sain mina maha oma elu esimese kõrvitsanäoga. Täitsa muhe jäi, panime õue, terrassile. Kõrvitsasisust tegin suppi :)