mood and fusic

Mõnes mõttes tundub jabur sellise lausvihmaga rattaga tööle minna. Teisalt aga võiks küsida, et miks ei peaks sellise ilmaga rattaga tööle minema? Et nagu mis siis et sajab? Kuidas see mu rattasõitu mõjutab? Oktoobris-novembris vihmaga sõitmisega võrreldes oli tänane nagu rannaskäik. Pakkisin vähekortsuvad vahetusriided kaasa, maha unustasin vaid sokid ja järgmine kord võtan lisaks ka alukad, sest kui pidin sadulast maha tulema nt foori taga passimiseks vms, siis oli sadul hetkega läbimärg ja muidugi ka mu taguots. Eelmisel aastal sadasid mu kummikud vihma täis, nii et seal oli vähemalt sentimeetri jagu vett, kui tööle jõudsin. Siis kompunnisin endale mingi süsteemi, et vihma sisse ei sajaks. Veel Russalka juures olid jalad täiesti kuivad, mu süsteem toimis. Ent! Nii kui olin autotee ületanud läks ilm päris pööraseks. Sadas erinevatest suundadest täie hooga suuri vihmalörakaid. Ja minutiga olid mu kummikud vett täis. Lillepi pargi juures pidin nentima, et soe vihm kummikus tundub ...

Millegipärast tunnen kevadel alati, vähemalt viimastel aastatel, vastumeelsust suve tuleku ees. Et kogu see kevade ja suve saabumine on kuidagi...et no see on nagu mingi teema ja mul peaks olema ka mingi eriline seisund või ma ei tea. Aga tegelikult on suvi muidugi mõnus. Kõik toimetused linnaköögiski on kuidagi toredamad, kui köögiaken pärani lahti. Muidugi... kahjuks on see pärani lahti vaid seetõttu, et kass on puudu. Mind pold kodus ja kassil avanes võimalus aknast õue hüpata ja muidugi ta siis kasutas seda võimalust ja nüüd on sattunud tont teab kuhu. Ilmselt kössitab mõnes ümbruskonna hoovis ja jääb vaid loota, et keegi märkab ja on kursis, et selline on kadunud ja annab teada. Toimetused maal on veelgi mõnusamad kui toimetused kodus, kuigi üle mõne aja tööle minna on ju ka nii mõnus :) No mulle lihtsalt meeldib töötada ja muid asju teha. Igasuguseid asju teha. Mittemidagitegemine teeb mu haigeks.

Ammu polnud hommikul kulle käinud vaatamas, päeval ja õhtul olid nad üldiselt pesal, üks vanem toitis lapsi, teine oli kusagil ära. Hommikul on nagu rohkem lendamist.  Minu asjatundmatu pilguga ja kõike hommikul nähtut kokku võttes julgen arvata, et see lind seal pesas on üks poegadest. Teine poeg käis ilmselt emme või issiga lendamist harjutamas, päris koba oli ikka. Kahel viimasel pildil ongi siis üks täiskasvanutest.

Ilmselt sai selline mõte mulle tulla puhtast asjatundmatusest, aga kui täna rattaga tööle sõites tuli mulle vastu mitu sportratturit, mõtlesin, et kas on veel igavamat ja tüütumat spordiala kui rattasõit. Et nagu lihtsalt uhad heal juhul värskes õhus iga päev kümneid kilomeetreid. Liiklejaid on ümberringi üsna palju ja kiirus on suur, nii et pole aega loodust või muud ümbritsevat jälgida. Oled kõikse aeg nuhtluseks nii autodele kui jalakäijatele, ka niisama rattaga liiklejatele, sest rattasportlast huvitab ju ainult oma sõit ja kõik teised on lihtsalt jalus. Ehk enamasti pole ratturil sõbralikku ilmet, sest kõik on kogu ag jalus. Kusjuures niisama rattaga liiklejana ma ei tunnegi kogu aeg, et oleksin vales kohas (aga vahepeal ikka tunnen ka, vägagi). Olen ise üsna rahulik ja viisakas ja olen päris palju sama märganud enda suhtes, just autojuhtide poolt. Jalakäijad ei saa eriti midagi aru, mõnikord põrnitsevad pahaselt, aga teevad ise üsna ootamatuid suunamuutusi ja käituvad pisut kaoo...

Mõne inimese mõtete liikumisest on ikka raske aru saada... Eile sõitsin rattaga rattateel, mis ühel hetkel ristus teise rattateega, st teine tee keeras minu tee peale. Tüüp tuli sellel teiselt teelt, keeras mulle lihtsalt ette, kordagi taha või kõrvalegi vaatamata. Mul pold suurt hoogu, sest olin teda näinud ja igaks juhuks juba pisut aeglustanud. Et päris seisma ei jääks, sõitsin tüübist mööda. Mingi 20 meetrit sõitsin, siis tüüp kihutas omakorda minust hullu hooga mööda. Ja nii 100 meetri pärast olin tal uuesti selja taga. Ei taht uuesti mööda sõita, lootsin, et ehk võtab hoo uuesti üles. Ei võtnud. Lõpuks olin juba endast väljas ja ikka sõitsin mööda. Enam ma seda tüüpi ei näinud.

Eile kohtasin esimest korda teisi kullivaatlejaid. Neil oli isegi binokkel. Paistsid vähe linnutundjamad kui mina ja sain kinnitust, et tegemist on tòepoolest kanakulliga. Aga nad pold poegi veel näinud.  Samuti sain kinnistust oma kahtlustusele, et kui kulliema pesal saba üle pesa serva püsti, nokkapidi pesas midagi ukerdab, toimub poegade söötmine. Suurem piuksumine kostis ka. Sain veel teada, et surnuaia teises servas pidavat elama üks veelgi haruldasem lind. Nimi oli tuttav, aga olen praeguseks siiski kahjuks unustanud. Mul oli fotokas kaasas ja plaan passida ja pildistada. Imestasin, et kuidas ta juba mingi viiest pildist täis sai. Siis taipasin, et olin kaardi arvutisse jätnud. Sain kaks enam vähem pilti, aga hetkel ei tea, kuidas neid fotokast kätte saaks. Kus nad seal üldse on?

Unustasin eilse kullivaatluse olulisima. Tükk aega vahtisin kullimammat, kes vist vahtis mind. Ja siis järsku mingid udusuled pesavarjus ja pikad valged pritsmed suure kaarega, nagu oleks majoneesipudelist sihtinud. Et pisikesed on siis õpetatud puhtust hoidma ja lasevad oma hädad kenasti üle pesa serva.

Vahelduseks väheke actionit :) Kell 14.30 olin üksi kodus. Teismeline pidi sõbra maakodusse külla sõitma ja oli juba välja läinud. Ma hakkasin ka õue minema. 14.40 olin valmis, aga ei leidnud võtmeid. Viimati olid need ukse ees. Nüüd polnud, maha ka polnud kukkunud, taskus polnud, nagis polnud. Helistasin teismelisele - ups oligi kaks komplekti tema taskus. Ja ta ise on rongis, mis lahkub Balti Jaamast 2 minuti pärast. Tähelepanelik lugeja mäletab, kuidas olen aknal hõikunud möödakäijale, et too mulle mu autost võtmed võtaks, et ma toast välja saan. Seekord oli aga uks lahti. Nii et mu esimene plaan oli sõita rattaga järgmisse rongipeatusse, mis polnud kahjuks ei Lilleküla ega Kitseküla vaid Tallinn-Väike. Rattaga seepärast, et hommikul oli selgunud, et autol on aku jälle tühi. Mingi asi autos tõmbab selle aku nii tühjaks, et saan vaevu uksed lahti. Ja kinni neid enam ei saa. Viimase kahe aasta jooksul on seda juhtunud juba nii 6 korda kindlasti, kui mitte rohkem. Korra mõtlesin küll,...

Ma ei saa aru, mida mu kass minult tahab. Iga kord, kui kööki lähen, jookseb kohale ja hakkab mind vahtima ja mul jalus jalutama. Ma annan talle kassitoitu, krõbinaid, vett. Ja seda kõike tal on. Ja siis ta tuleb ja muudkui vaatab mind. Pai saab ka. Aga enamasti laua taga või diivanil. Miks ta peaks tulema kööki pai küsima. Eile tegin kausid ilusti puhtaks panin uue toidu, ta vaatas oma toitu ja jooksis esikusse kilekotti limpsima.

Täna värvisin akna peal mitu korda nii pool tundi. Ja iga kord nägin aknast mööda sõitmas jalgratturit, käed lahti, telefon käes. Üks rääkis telefoniga, kaks näppisid telefoni. Nägin ka rattureid, kellel käed lenksul. Silma torkas ka, et inimestel oli väga vähe riideid seljas. Pole nüüd mitu päeva õues käinud, kas on tõesti nii soe?

Olen mõned päevad enam vähem üksi olnud, teismelisega kahekesi. Aga teismeline ajab põhiliselt omi asju. Paraku olen ka haige olnud, kurguvalu ja ninakihelus. Kõige tüütum sealjuures ehk üldine tõbine enesetunne ja mure, et äkki ikkagi on ebatavaliste sümptomitega koroona. Ja viimasel juhul siis ka mure kõigi pärast, kellega olen hiljuti kohtunud.  Ja no muretsemisega võib muidugi üsna hoogu minna ja kergelt paanikasse sattuda, aga olen märganud, et suudan muretsemisel sabast kinni haarata ja selle kusagile kaugustesse visata. Praegu siiski mitte nii edukalt. Aga nüüd on juba parem :) Paistab, et oli kurguviirus. Vms. See oli taustaks. Ja läksin taustaga ka hoogu vist :) Tahtsin tegelt öelda, et niipea kui omapead jäin, ostsin mitu baklažaani. Tuli välja, et mul on metsik baklažaanipuudus. Esimesel õhtul tegin ära juba ammu kapis seisnud India miski Tikka Masala vms, baklažaaniga siis. Siis järgmisel päeval ahjus küpsetatud suvikõrvits, baklažaan, paprika, tomat, sibul, küüslauk j...

Käisin üle mitme nädala Siselinna kalmistul. Surnuaias elu endiselt kees. Kanakullid toimetasid pesal ja kihutasid mööda metsa. Väiksemaid linde oli ka igat sorti. Ja taimestik lokkas ja lõhnas. Tahaks lähipäevil sinna ka fotokaga passima minna.

Märtsist alates olen kohanud 5 vana sõpra/sõbrannat. Ja just nimelt mitte lihtsalt niisama tuttavaid vaid kunagisi häid sõpru, kellest mõnega veel ikkagi suhtlen, mõnga põhimõtteliselt nagu eriti mitte. Esimest polnud näinud umbes aasta, kohtusime poes, ajasime juttu, nii tore oli. Teist polnud näinud... issand.. 5 aastat? Ja enne seda vist ka umbes 10 aastat :) Aga kunagi olime päris head sõbrad. Nii et iga kord kui kohtume.. pole üldse imelik. Mu arust on see veider. Ja oli fantastiline kohtuda ja juttu ajada nagu poleks tegelikult kõiki neid aastaid vahel olnud. Kohtusime tema kodutänaval, ta läks lastega parki, ma tulin lapsega pargist. Kolmandat sõpra nägin samuti juhtumisi korra eelmisel aastal ühes sööklas ja enne seda tont teab millal. Teda kohtasin lihtsalt ühel suurel tänaval, oli see nüüd hommikul või lausa keset päeva? Mõlemad sõitsime rattaga. Neljandat sõpra nägin viimati augustis vist. Teda kohtasin ühel õhtupoolikult samuti enam vähem tema kodutänaval, kui rattaga minge...