Kui ma olin noorem, keskkoolis ja nii..siis ma jumaldasin teatrit. No korra kahe nädala jooksul käisin kindlasti teatris. Tavaliselt Draamateatris. Ülikooli ajal käisin tihti neljapäeviti Estonias orkestreid kuulamas. Ja siis tantusetendusi vaatamas. Praegu on mu laps neljane ja me elame spordipealinnas (loe: kultuur on minust nii geograafiliselt ja muud moodi päris kaugel) nii et isegi kui ma mõtlen, et võiks kuhugi minna midagi vaatama-kuulama, siis selle ette võtmine on piisavalt keerukas, et see lihtsalt ära. Siiski, kui enda peale ei jaksa mõelda, siis lapse peale ikka jaksab ju? Nagu eelmisest postitusest näha, kui enda raamatuid ei jõua lugeda, siis lapse omi ikka jõuab.(Tegelikult, õnneks on kooli- ja muidu erialased ka nö minu raamatud ja neid veidi jõuab kah, nii et päris õige see pole, aga kirjanduslikus mõttes sobib ju siia selline lause :) ). Kui nö suurte etendusi ei jõua vaatama minna, siis laste oma jõuab... Nii ma siis naudingi lasteraamatuid ja lasteetendusi. Ja on kaks võimalust, ma kas olengi taandarenenud, et neid sedasi naudin või siis olen just väga nutikatele raamatutele-etendustele sattunud. Ühesõnaga, see Isade Unejutte.. Eile lugesin sealt ühte Peeter Sauteri unejuttu ja noh naersin ikka rohkem kui rubla eest. Ja siis reedel käisin Pärdiga "Kass, kes kõndis omapead" vaatamas Sadamateatris ja siiamaani kummitab mul see etendus. Teatrisse jõudmine oli väga minulik: lühidalt öeldes, hakkasin, juba Tartus, poolel teel parklast teatrisse, arvama, et ei olegi 1.veebruar vaid on alles 31.jaanuar. Ja mu kell kinnitas mu kahtlusi. Keerasin otsa ringi, et lähme siis käime vähemalt kohvikus või midagi... Õnneks telefonikõne Indrekule siiski lõi kuupäevades uuesti selgust ja keerasime uuesti otsa ringi ja jõudsime napilt õigeks ajaks teatrisse. Aga etendus oli tõesti väga hea. Otsast lõpuni. Lavakujundusest tekstini. Võimas lõpulause (Ma olen kass, kes kõnnib omapead. Kellel on igal pool hea. Kuid ainult siis, kui tal on kodu, kuhu tagasi tulla) oli vist küll rohkem lavastaja Ott Sepa kokkuvõte maailma asjadest, aga lisaksin siia ikkagi originaali viimase lõigu, sest see on kah ilus.
"He will kill mice, and he will be kind to babies when he is in the house, just as long as they do not pull his tail too hard. But when he has done that, and between times, and when the moon gets up and night comes, he is the Cat that walks by himself, and all places are alike to him. Then he goes out to the Wet Wild Woods or up the Wet Wild Trees or on the Wet Wild Roofs, waving his wild tail and walking by his wild lone."
Rudyard Kipling
või siis:
"Oleme me koerad või kassid, hiired või inimesed.. Igaüks meist on omamoodi. Mõned kaevavad endale uru ja jäävad sinna elu lõpuni. Teised seevastu kõnnivad omapead ja tunnevad end hästi ükskõik, kuhu lähevad. Tähtis on see, et me üksteist mõistaksime ega arvaks, et ainult üks tee on õige."
Ott Sepp.
"He will kill mice, and he will be kind to babies when he is in the house, just as long as they do not pull his tail too hard. But when he has done that, and between times, and when the moon gets up and night comes, he is the Cat that walks by himself, and all places are alike to him. Then he goes out to the Wet Wild Woods or up the Wet Wild Trees or on the Wet Wild Roofs, waving his wild tail and walking by his wild lone."
Rudyard Kipling
või siis:
"Oleme me koerad või kassid, hiired või inimesed.. Igaüks meist on omamoodi. Mõned kaevavad endale uru ja jäävad sinna elu lõpuni. Teised seevastu kõnnivad omapead ja tunnevad end hästi ükskõik, kuhu lähevad. Tähtis on see, et me üksteist mõistaksime ega arvaks, et ainult üks tee on õige."
Ott Sepp.
Comments