mood and fusic

Kas te kujutate ette, mõne inimese jaoks võib tualettpaberi valimine olla ülesanne, mille kohta võib õudusunenägusid näha? No vot mina olengi selline. Võib-olla ei hakkaks detailidesse laskuma hea paberi kriteeriumite üle arutledes, aga iga kord kulub seal riiuli ees ikka mitu mitu minutit vaadeldes ja uurides ja kaaludes (mulle ei meeldi sellised õhukesed rullid üldse :). Ja viimati nägingi ostule järgneval ööl unenägu, et olin küll leidnud ilusas pakendis pehme valge tualettpaberi, aga kui paki lahti tegin olid seal sellised kõva pruunika paberiga rullid nagu kunagi ennevanasti.

Muud ei midagi kui et viimati bussiga sõites möödus meist kiirabiauto, mille kapotile oli kirjutatud kiirabi, sedasi pahempidi, et tahavaatepeeglist näha oleks. Vaatasin, et "kiirabi" tagurpidi on päris naljakas.

Siiski siiski. Võin ka tänasest päevast midagi head noppida. Kaks asja, üks üleni hea ja teine natuke kehvemaga pooleks. Esiteks käisin üle pika aja Faktory´ s, sest oli vaja Kadriorust poole tunniga Tallinna spordihalli jõuda, autoga, ja ainus võimalus selle saavutamiseks näis olevat aja parajaks tegemine meeldivas secondhandis. Saingi sealt kaks head pluusi, mõnusalt pikad, nii et naba on ilusti pluusi all ja tuul kusagilt kõhu vastu ei puhu. Suurepärane. Teine asi on see, et see Google Chrome on ikka väga hea veebilehitseja (veebilehitseja?). Kiire ja lihtne. Siin on nüüd siis ka see teine pool. Soovitati mulle ja katsetasin ja tõesti on väga hea vidin nimega Zotero . Hea salvestada kirjandust (et just mingi töö tarvis ja nii) ja hiljem sealt otse viiteid oma teksti lisada jne - "Firefox extension to help you collect, manage, cite, and share your research sources." . Nii et kui ma tahan kasutada zoterot, pean ma kasutama firefoxi, mis mu praeguse rahuliku internetiühendu...

Suunati mu tähelepanu, et palju virinat on mul blogis. Olen muidugi isegi tähele pannud. Aga kuidagi pole õnnestunud vigisemata. Peaks siis nüüd algatama projekti "positiivne nupuke igasse päeva". Täna kahjuks pole midagi rõõmustavat olnud :( Ei hakka neid mitterõõmustavaid sündmusi ja olukordi üles loetlema ka, seega tuli selline mõte, et alustan siiski positiivsustega tänasest, aga lisan siia midagi teisipäevast. Kõndisin jalgsi kodust rahvusraamatukokku ja mõtlesin, et küll on kaif jalgsi raamatukokku minna. 10 minutiga olin kohal, päike paistis, ilm oli küll külm, aga karge ja mõnusalt tegus tunne oli. Õnnelik tunne oli kõndida, head raamatud ootasid läbi lugemist. Jah, selline tõeliselt õnnis hetk oli. Terve päev oli meeldivalt asjalik ja vajalik ja kasulik ja lõppes ka kenasti.

Ahastusse ajavate asjade hulka on lisandunud sõnapaar "vabas vormis". "Selline vabas vormis avaldus", "kirjuta aruandes vabas vormis..." Brrr. Kusjuures esimene kord "vabas vormis taotlus" tähendas siiski, et mõni päev hiljem ilmus lagedale ka konkreetne vorm. Tähendab, okei, vaba vorm on okei, kui see tõepoolest on vaba vorm, aga on natuke ebameeldiv, kui tegelikult on nende inimeste peades siiski mingi oodatud formaat, millest mina teadlik pole ja muidugi olen siis mina ikka see loll, kes ei tea, kuidas asjad käivad.

Käisin Riias. Järjekordselt küll eriti vaba aega ei olnud, nii et näpistasin seda pisut ööst, kuid see öö osa jäi lühikeseks, kuna pilt hakkas tuhmuma. Aimduse ilusast Riiast (no ma tegelikult tean ju, et Riia on ilus ja tore, aga et ta nii ilus ja tore on, see läheb iga kord meelest) sain juba hilja õhtul bussilt hotelli minnes, kui kõik kohad olid ägedaid söögikohti ja baare täis ja mõnus sumin ja sagimine. Hommikul oli tegelikult veel lahedam - karge ja asjalik. Ja kuna tegevus toimus Riia põhilises juugendkvartalis, siis sai seda vana ilu ka kõvasti. Reede õhtul jälle bussile tõtades oli muidugi selge, et kolmapäevane ja neljapäevane sagimine ja sumin olid lapsemäng nende tunnete kõrval, mis kesklinnas reedel möllavad. Tahaks veel. (Kuna poed oli ka nii suured seal, siis ehk peaks trikood minema ostma kunagi... Äkki neil on? Midagigi)

Sel aastal olen kokku puutunud kahe toimetajaga. Kevadel-suvel toimetati ühte mu tõlgitud kokaraamatut, nüüd mu enda koostatud kokandussõnastikku. Kuigi ma ei olnud kokaraamatu kõigi parandustega nõus, olid parandused esitatud märkustena, mille ma siis kinnitasin või mis läksid edasisele arutlusele või mis lihtsalt kõrvale jätsin. Töö oli mahukas ja võttis kaua aega ja sageli küsis toimetaja minult ühe või teise termini või muud sorti valiku kohta. Kuigi ma olin vahepeal ärritunud ja ei saanud paranduste mõttest aru oli koostöö ikkagi väga meeldiv. Seekord sain parandused vormis "peab olema" ja "muuta" jne. Ühe termini kohta toimetaja küsis mu käest, või noh, ütles, et see peab hoopis teisiti olema. Vaidlesin vastu ja ütlesin, miks ma arvan teisiti. Rohkem diskussioone millegipärast ei tekkinud. Mõtlen nüüd siin... Kes peaks oma valikuid põhjendama? Kas tõlkija/autor või toimetaja? Arvan, et viimane, kas või sel lihtsalt põhjusel, et esimese töö läheks liiga mahukak...

Arvatavasti olen kõik juba siit eemale peletanud sellega, et midagi ei jaga enam. Mul oli siin mitu nädalat suur mure - kuhu panna sortimata prügi. No tekkisid mõned kotitäied seda kolimisel ja lisaks oli vaja kelder tühjaks teha. Otsisin netist ja nii Artelli tn kui Suur-Sõjamäe jäätmejaamad võtavad küll tasuta vastu telekaid ja printereid ja arvuteid jne, kuid kotitäid suvalist pahna mitte. Siiski andis tulemuse mure jagamine inimestega, soovitati minna otsejoones Tallinna prügilasse Jõelähtmes. Täna siis käisingi. Väga vinks-vonks oli seal. Algul sõitsin kaalule, siis lahked töötajad küsisid, et kas olen esimest korda ja juhendasid igati ja olid nii sõbralikud. Siis suunati prügikastide juurde, kus värvid ja lakid läksid ühte kasti, elektroonika teise ja ülejäänud prügi ülejäänutesse. Siis uuesti kaalule ja jälle tuppa, maksma. Mu mõned kotitäied erinevaid asju ja üks mingi puitdetail ja värvid ja printer jne läksid maksma 56 krooni, oli 80 kilo olnud. Tonn prügi maksab 700 ja mida...

Olen ikka jube kurb oma trikoo kaotamise pärast. Pealegi, tundub et tegemist oli mingi piraat Speedoga, sest sellist ei leidu mitte kusagil poodides, ega ka mitte arvukates kollektsioonides, mida netist või leida. Ja üldse arusaamatu, miks nii mõnusa lõikega trikood ei leidu rohkem kui see üks, mille ma umbes 5 aastat tagasi ostsin, kahjuks ei mäleta enam, kust. Muidu pole viga. Järgmisel nädalal jälle ülikooli ja.

Esiteks, jäähyväiset või kuidas seda öeldagi mu trikooga, unustasin selle nüüd Nokia mingisse spahotelli, kus pole nii lahked inimesed kui eestis ja ilmselt ei vaevutud seda üles otsima ja nüüd olen sellest lõplikult ilma. Väga kahju. Teiseks. Lahendasin lapsega ristsõna. Pildil oli vikat, küsisin, et mis see on. Laps vaatas, et no see on see... heinalõikur... Siis hakkas naerma, et tegi ju nalja, loomulikult ta teab, mis see on. "Muidugi on see hekat!" :D

Eile sain sellise e-maili: Teie avaldus TLU-W-10313-2010 konkursile Lingvistika (Dok, päevaõpe, RE) on märgitud 13.07.2010 olekusse "Vastuvõetav". Võimas :)

See 21. juuni rõõmsameelsus tundub muidugi mõistetamatu, kuid asjad on siiski käsile võetud.

Sõnamoodustusest: laps toksis kokteilitikuga pannkooki ja ütles rõõmsalt: tikker! :) Tükk aega mõtlesin, et siis kas nendest aukudest peaksid kujutletavad okkad tulema või mis tikker. "Nagu tikkimismasin!"

Täna hommikul tundus, et saan hakkama nende asjadega, mida ma teha tahan. Vähemalt teen ära. Tundub sedasi. Püüan seda tunnet mitte kaotada nüüd :)

Lõpuks ometi hakkab Blonde Redheadilt miskeid uudiseid ja uusi lugusid tulema. Tore. http://www.blonde-redhead.com/

Hea, et vähemalt laps huvitavaid lugusid räägib, muidu läheks siin ikka päris igavaks ja tüütuks. Niisiis, järjekordne pikk autosõit (kuid seekord hulga huvitavamal kellaajal, start kell 6 hommikul) ja millegipärast võttis teemaks ahvide ja inimeste seosed, et kuidas nendest ahvidest ikka inimesed said ja nii. Eks ma püüdsin siis seda võimalikku varianti natuke tutvustada. Muidugi järgnes mõttepaus. Ja siis: "Kui mina oleksin ahv, ma ei hakkaks arenema."

On üks lugu, mõtlesin, et lauldakse prügist. Aga laps laulis muudkui prüügli prüüügli prüügli ... Tuli siis see lugu jälle raadiost ja kuulan, et tõepoolest on l-täht sees. Et miks see laulja nii veidralt hääldab, aga no need lauljad on ju teada kamp, teevad igast asju omamoodi. Ja siis äkitselt taipasin, või arvasin taipavat, tõde ei teagi tegelt, igatahes tundus mulle siis, et tšikk ei laula prügist vaid rüütlitest. Kuidas tegelt läheb? Noh....eks ole. Ja ilmselt paremaks ei lähe ka, kui mõned hetked välja arvata. Püüan siiski hea näo tegemist jätkata. Nagu ikka. Aa, vaatasin, head näod hakkavad otsa lõppema. Jah, ka pilk peeglisse kinnitas sama. Olen märganud ka märgatavat langust ajutegevuses. See on muidugi ekstra kurb, aga lollil olla lihtsam elu. Selles mõttes ehk kompenseerib nägude defitsiidi. Tegelt ma ei tea, mida teha.

Käisin täna lapsega kinos. No ta tahtis minna ja piletid on ju ka odavamad ja pealegi tegin ju ennast ükskord kõigi kinode kliendiks või sõbraks või klubiliikmeks või mis need ongi. Kahjuks ühtegi normaalset filmi polnud, aga lapsele tundus Shrek siiski väga ahvatlev. Minu meelest oli ikka päris halb film. See "ma ei teadnud, mis mul olemas on enne, kui kaotasin kõik" oli ikka nii imal ja vaevalt et lastele sellest teemast midagi kohale jõudis. Lohetaltsutamise film istus mulle ikka kordi paremini. Teist korda nautisin seda isegi rohkem ja märkasin igasuguseid huvitavaid asju, mis esimesel korral kahe silma vahele jäid. Lohefilmi muusika oli ka täitsa kuulamist väärt. Võiksin vabalt veel vaadata. Lisaks sattusime seekord mingisse eriti suurde kinosaali, kus oli ka jube palju rahvast. See popkorni värk mind vist väga ei häirigi, aga kõrval sõi üks mees mingeid komme väga krabisevast kilekotist ja see oli küll tüütu. Ja need prillid olid palju ebamugavamad kui Cinamonis, silmad...

Jätkame teemal eneseusk, enesekindlus, kompleksid ja muu säärane. Umbes neli-viis aastat tagasi, kui mulle ikka mitmelt poolt oli kinnitatud, et ma üldse tõlkida ei oska, mõtlesin, et olgu, teen veel üheainsa tõlke ja pärast seda enam midagi ei tõlgi. See üks oli TÜ-sse, magistriõppe sisseastumistõlge. Ootamatult saingi sisse (ilmselt seal valiti halvemad välja, et paremad saavad ise hakkama). Õppida oli päris tore ja enda arust õppisin päris palju ja minu arusaamad mitmetestki asjadest muutusid. Muutusid hiljem edasi ka muidugi, kohati täitsa teistes suundades. Mõtlesin, et peaksin nagu midagi oskama juba. Enda arust olen ka üsna põhjalik ja kriitiline, kuigi kohati väljendun ehk tõesti liiga keeruliselt ja mõnikord konarlikult. Siiski on jälle kätte jõudnud see hetk, kus on tunne, et ei taha kunagi enam midagi tõlkida. Sest raske on leida mu tõlkest lauset, mis poleks põhjalikult ära parandatud. Kohati on parandused minu meelest küll ainult maitse asi, nt metspähkel - sarapuupähkel ...