mood and fusic

Pagan, varem see mu telefonifotokas ei moonutanud niimoodi...või ei saanud ma õhinas lihtsalt aru. Praegu vaatan, et ikka pooled pildid on ühtepidi venitatud ja pooled teistpidi ja... Varsti ma ei panegi vist enam pilte siia, kui asi nii jätkub. Vahepeal tegin teist korda elus gnocchisid . No andsid aimu, et nad võiksid täitsa lahedad olla, aga tegelikult tulid liiga suured, natuke magedad ja juustukaste tundus paremini sobivat kui see tomatikaste, mille mina tegin. Või siis oli ka tomatikaste veidi ebaõnnestunud. Osad retseptid vist on seal mu uues kokaraamatus ka natuke kahtlased. Et peab tähelepanelik olema :) (ootamatult leidsin sellised üksikasjaliku õpetuse, keda huvitab... niisiis: gnocchi (hääldatakse umbes nii et njoki). Tegelikult pole seda saiti eriti rohkem uurinud, loodan, et on ok link.

Käisime seikluspargis titerada testimas.

Selline mõnus õhtu oligi eile siin Otepääl. Rahulik nagi ikka. Kuni teleka avamiseni...

MUUSIKA!! word!, nagu öeldakse :)

Lõpuks, eks, tirisin selle kokaraamatu siia arvuti juurde, et kirjutada, mida ma sealt süüa siis tegin. Nüüd olen juba mitut asja teinud, aga see esimene, üks makaroniroog tuli just hästi välja. Niisiis, Kateriina, ja keegi võib-olla veel?: ps! ei ole eriti keeruline, aga see-eest maitsev ja natuke teistmoodi kui muidu. Vaja: kui julged siis peotäis seedermänniseemneid ;) ,aga peamiselt muidu: fetuccinit (no oli öeldud 280 gr, aga ise vist panin fetucellet ja ilmselt pool pakki :) 250 gr rohelisi ube (mul olid muidugi külmutatud ja vist terve pakk) 1 sibul 2 küüslauguküünt 250 gr seeni , viilutatult pool klaasi valget veini 300 gr vahukoort (või siis rõõska) pool tassi puljongit 1 muna kuhjaga värsket basiilikut (no 3 spl oli öeldud tegelt) hunnik tükeldatud päikesekuivatatud tomateid (jajah... veerand tassi, kui täpne olla) soola, pipart, parmesani Mis teha?: 1. Prae neid seedermänni seemneid veidi, nii et kõrbema ei lähe, vaid on ilusad kuldpruunikad. 2. Siis oleks paras aeg ...

Ootan Cinematic Orchestra plaati ja ajaviiteks vaatan ja kuulan neid asju http://www.ninjatune.net/videos/video.php?type=qt&id=37 http://www.myspace.com/thecinematicorchestras - to build a home on lihtsalt nii... ilus.. :)

Üks uus link on ka seal vasakul pool...

hamlet

Pidin palju asju kirjutama, aga nagu ikka läheb kõik meelest, kui maha istud ja klaviatuur sõrmede all. No kõige lahedam asi oli muidugi see..või noh..lahedam on nagu imelik öelda...aga ütleme nii, et oli naljakas ja päris kummaline. Kõndisime peale mõnusat õhtusööki Villa Thais (oli eriti tibens peale seda jubedat pühaka asja, ettekandja suutis küll keeloskuse puudujääkide tõttu mõned asjad segi ajada, aga parandas vead pikema jututa ja oli õpihimuline :) st hiljem kordas kõik me tellimused kaks korda üle...kuigi jah...isegi siis suutis kahe magustoidu asemel kolm tuua ;) aga see me mõnusat olemist ei rikkunud) mööda Narva mnt-d kui järsku ühest tee äärde pargitud autost keegi lehvitas. Noh, lähemalt uurides tundsin tuttava ära :) ja jäin allakeritud akna peale temaga juttu ajama. Ja siis tulid mingid vanemad purjus soomlased, kes paistsid olevat täiesti kindlad, et hea pakkumise korral saavad nemad ette ja autos istuv kutt jääb kahest ahvatlevast tsikist ilma...Isveeer!? :)) no kuida...

Sõin täna vabalt väljas-söödud-halvimate-toitute top 5-e klassifitseeruvat toitu. Pühajärve puhkekeskuse pubis. Ja tahaks kohe valjusti öelda ja kõigile öelda, et olukord seal hakkab ikka tõsiselt piire ületama. Muidu on seal lihtsalt liiga kallis arvestades toitude suht olematut kvaliteeti . Aga kaks viimast korda on ikka nii muljetavaldavad olnud, et edasipidi käin Pühajärve puhkekeskuses ainult ujulas (ujula on seal tiptop). Eelmine kord võtsin rumala peaga pannkoogid mingi lõhetäidisega. Need olid äärest ääreni kuiva kodujuustu täis ja kui õigesti meeles siis ühe pannkoogi ühes servas oli tõepoolest natuke mingit sorti lõhet. Pannkook oli iseenesestmõistetavaltki mõttetu ja kuiv... Aga täna!! Appiii!!! Appi! APPI! Menüüd oli uuendatud ja valisin penned tomati-köögiviljakastmes, kus pidi olema penned, tomatikaste, paprika, suvekõrvits, porgand, parmesan (50 kr). Ma tõepoolest ei usu, et need olid need pakimakaronid, kus kaste kohe pulbrina juures, aga identsed olid nad pakimakaronid...

;)

Väike segadus tainaga siin üks päev... Millegipärast tundub see muretaina või noh, ükskõik mis taina valmistamine alati kuidagi suur ettevõtmine (kuigi tegelikult ju ei ole) ja mõtlesin, et ostan poest ja teen õhtuks ühe kiire soolase piruka kitsejuustu ja ma ei mäleta millega veel...aa brokoli oli vist ja kodujuust. Poes oli kolm tainast: muretainas, liivatainas ja magus muretainas (või oli see magus liivatainas...liiva oma on ju niikuinii magus?). Ostsin lihtsalt muretaina ja oli küll magus soolane pirukas õhtusöögiks. Kurat. Polnud kõige hullem, aga pikapeale muutus ikkagivastumeelseks see magusus, mis kitsejuustu tugeva maitse alt lõpuks kuidagi suhu pidama jäi. Vist teen edaspidi tainad ise. Ja mis puutub grammatilistesse segadustesse tainaga, siis ÕS ütleb taigna kohta, et parem on öelda tainas.

Käisime siis oma teisel koertenäitusel. Annul läks hästi. Aga on selgunud, et mu telefon teeb ilusaid pilte ainult õues, nii et näitusepilte kahjuks pole. Õuest kaks on. Ajastusega panin muidugi totaalselt puusse. Arvasin vist, et Rakvere on umbes Tartu kõrval ja siis lõpuks pidin kihutama ikka väga kiiresti ja jõudsime kuidagimoodi, aga oli kihutamist väärt kah. Üks junior sert olemas ;)

Jalutasin (mida ma ikka muud teen, eks?) Annuga täna Murrumetsa matkarajal ja ... noh... Sügisel käisin ka seal kogu aeg ja talvel ka. Ja täna lõi nagu välk selgest taevast aja kulg mulle nuiaga pähe. Lihtsalt tundsin kuidas aeg on kulgenud ja kulgeb. Just sellel rajal oli selgesti tunda, kuidas on möödunud sügis ja talv ja kuidas nüüd tuleb kevad ja suvi ja jälle sügis ja talv jne. Aeg läheb aeglaselt, aga nii kindlalt kogu aeg edasi... Uskumatu. Tegelikult tahaksin kirjutada ka sellest, kuidas me sufleed tegime ja cannellonisid... pildid pole veel minu käes ja ilma piltideta ei kirjuta. Ja siis veel, et oi kuidas tahaks endale fotoaparaati...

Apteekrimäe metsas on sedasi: nii kui metsa jõuad, läheb tee kolmeks ja see põhimõtteliselt annabki aimu, mis toimuma hakkab. Iga 10-20 meetri järel läheb rada vähemalt kaheks või ilmub mõni ahvatlev väiksem või suurem rajake kusagilt kõrvalt. Ja siis muudkui lähed neid radu pidi... Ja iga kord kaotan seal oma suunataju täielikult. Pole hullu, sest mets ei ole minu teada kuigi suur ja on igast küljest lõpuks mingi suurema tee või majaga piiratud, nii et lõplikult ära eksida ei saa, aga teinekord võib jalutuskäik lihtsalt planeeritust pikemaks kujuneda, kui kodu poole liikumise asemel oled lihtsalt reipalt vastassuunas rühkinud. Ja no linnaplika jaoks ikka huvitav ka seal, igasuguseid loomi võib näha. Annul on muidugi põnev jälgi ajada ja kitsede järel jooksu pista...

T änasest ka mõned pildid. Ilm on tegelikult ilus valge, aga piisavalt pime, et mu telefoniga tehtud piltidel üsna sünge paista. Vot kui mul kunagi fotokas on... ;)