mood and fusic

Õnneks varustab 7-aastane mind ikka huumoriga. Seisab köögilaua juures ja vaatab taldrikule lõigutud greipi ja apelsini ja nende koori. Mandariinid on ka seal kuagil. "Miks mandariini koortes on need?"  "Need valged ribad?" "Ei" "Need täpikesed" "Ei! need..." ja osutab taldrikul olevatele greibitükkidele.

 Aa. Muidu, kui kedagi jäi huvitama... kuidas lõppes mu väljasõit nädalavahetusel. Kas see vastumeelsus sõita oli ehk halb eelaimdus? Kas kõik võttis hoopis positiivsema pöörde? Noh, ei seda ega teist, tegelikult. Midagi hullu ei juhtunud selles mõttes, et jõudsime elus ja tervena tagasi. Mis on ikkagi kõige olulisem. Meeleolu läks aga kiirelt veelgi allamäge, kui selgus, et mõned minu jaoks väga olulised asjad maha jäid. Aga ma ei tahakski sellel pikemalt peatuda. Sest noh. Nii isiklikuks vist ka siin ei lähe. Või lähen? Halva eelaimduse juurde tulles. Olen ilmselt 7 aastat näinud mõnikord unenägu, kus mu väiksem laps kukub kusagile sügavasse vette ja vajub ja vajub ja... Selline väikeste variatsioonidega unenägu ja õnneks alati õnneliku lõpuga. Ja mitte liiga korduv. Ja kui ta mul suvel päriselt ujumisrõngast vee alla pudenes... siis mõtlesin küll. Ja siis mõtlesime mõlemad, et nüüd on küll ujumistrenn. See läks kahjuks untsu. Ja pole muidugi üldse selline soodne ujumistalv. Aga ...

Mõnda asja on väga lihtne muuta. Natuke märkamist ja fookust ainult. Mul on pidevalt selline jama, et unustan rattatulesid laadida. Enamasti teen seda tööl, sest laadida saab hästi nt arvuti usb aukudest. Teine variant on küsida pojalt akupanka ja sealt laadida. Seda saab siis kodus teha. Ja no kui ma arvuti koju viin, siis arvutist ka, aga ma üldiselt ei hoia seda kodus pikemalt avatuna. Niisiis. Laadimine tööl. Asi toimub nii: saabun rattaga, pargin ratta ära, võtan tuled, pistan tasku, õhtul hakkan ära minema, leian tuled taskust ja olen ahastuses. On olnud ka nii, et võtan tuled kaasa, tööl meenub, et pidin tulesid laadima, aga arvan, et unustasin võtta jne. Ja kõike seda on juhtunud kor-du-valt. KORDUVALT!  Liiga palju kordi. Pimedas sõites lihtsalt ei saa seda lubada. Lahendus oli muidugi imelihtne. Pean tuled pistma kusagile sellisesse kohta, mida ma tööl  kasutan. Näiteks sinna taskusse, kus on ka mu telefon. Enamasti võtan telefoni tööl taskust välja. Või siis kotti, ...

Ja siis võib ootamatult tabada masendus või hakkab endast lihtsalt hale. Või avastad, et sa ise oled kusagile kadunud. Näiteks oli plaan sõita nii 220 km lõuna poole külla. St polnud otseselt minu plaan. Alustame sellest, et ettevõtmises on 4 osapoolt. 1. tahtis nii hirmsasti sinnapoole minna, et jäin nõusse. 2. osapool on meid nõus vastu võtma, kuid alates laupäevast. 3. osapool tahab aga koos meiega, aga juba pühapäeva hommikul tagasi hakata sõitma. 4. võiksin siis mina olla - et osta kütust ja külakosti ja lõbusta seda esimest, sõida ja tee nii nagu kõik ülejäänud tahavad. Kahtlen ka pisut, kui väga me oodatud oleme sinnapoole. Ma ei tea. Ma ei suuda näha, mida see kõik mulle head teeb. Enam ei tahagi nagu minna. Ja hops. Pole ka eriti rõõmus olla.

Umbes samamoodi nagu ükspäev hakkas järsku tunduma jabur see vene koolide teema, siis samamoodi tabas mind täna öösel (noojah.. jällegi see kolmest kuueni passimine), et on üsna jabur, et lastele antakse koolist ka koju õppimist. Et nagu tõepoolest. Milleks see kool on siis? Pole ju normaalne kõikse aeg mingeid kooliasju õppida, millest sind pooled absoluutselt ei huvita. Muidugi jääb see teema, et mis on alternatiivsed tegevused. Aga järele mõeldes pole see mingi teema. Kohati mingite asjade lugemine ja ehk ka nt keeleõppes sõnavara üle kordamine ja muu säärane tundub ok, aga üldiselt peaks poole päevast ikka midagi muud püüdma õppida kui kooliasju.

Mul jäi kripeldama, et paar postitust tagasi olid ühes lauses koos "juuretis" ja "tast suurt rõõmu pole". Igaks juhuks niisiis täpsustan, et siin polnud üldse vaja mingeid paralleele vedada, võrdlesin konkreetselt juuretist ja hamstrit kui lemmiklooma. St juuretis ja hamster on lemmikloomana samaväärsed. Juuretisest iseenesest on muidugi palju rõõmu. 

Käisime uisutamas. Seal oli ka üks selline väiksem klassitäis noori. Rääkisid vene keeles. Ja mulle järsku tundus maailma kõige jaburam asi, et meil on venekeelsed riigikoolid. See on absurdne nii riigi vaatenurgast kui ka tegelikult nende lapsevanemate vaatenurgast, kes oma lapsed venekeelsesse kooli panevad. Ühesõnaga, kõikse aeg on need vene koolid olnud onju, ja no vähe neid ju pole. Ja äkitselt mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, et see saab nii olla.

Mind üldiselt ilm ja aastaajad väga ei huvita (olen muidugi korduvalt seda siin öelnud ja iga kord lõpuks selgub, et ma võin ju nii öelda, aga tegelikult kõik see mõjutab mind üsna palju, kuigi mulle ei meeldi ilmast või pimedusest rääkida, kui see just praktilisel eesmärgil pole). Olen hakanud igatsema valguse järele. Ärkan varakult ja kui teen hommikul mingeid tööasju veel kodus või tööd meenutavaid asju, vms.. kuidagi väsimus tuleb peale ja üksildane tunne tekib. Teisalt muidugi, mulle tegelikult ei meeldi praegu väga ka siis kui on valge :) Kõik on kuidagi must ja segamini õues praegu. Nagu oleks lund, aga siis on ikkagi mingi pori või porijää. Linnas. Maal oleks muidugi kõik teistmoodi. Aga see hommikune hetk, kui hakkab valgeks minema. Tekib lootus, et päev algab ja valgus tuleb ja tuled veel põlevad tänavatel ja on näha, et lumi on maas. Kuid ei paista seda korralagedust nii hästi. Nii pooleks tunniks tundub kõik täitsa tore.

Vahepeal läks juhe kokku ja tundsin, et ei saa oma saiatainale anda seda mida vaja ja loobusin. No... nagu veidi aega tagasi mainisin on mul tainastega oma suhe. Ja see saiategemine ei ole tegelikult absoluutselt niisama lihtsalt saiategemine. Et juuretise ja tainaga on nii palju mässamist ja saia laiali jagamine on samuti kuidagi emotsionaalne, siis see kõik on üldse mingil teisel tasandil kui lihtsalt mingi praktiline saiavalmistamine.  Nojah... aga täna ma vaatasin oma hüljatud juuretist, mille tegelikult plaanisin külmkapinurka pakkida,  paremaid aegu ootama, aga oli ikkagi jäänud aknalauale seisma... ja mul hakkas tast kahju. Ja enda pingutusest võib-olla... või ma ei tea. Lihtsalt ei saanud nii hoolimatu olla. Igatahes võtsin mõlemad juuretised ja viskasin neist suurema osa minema ja puhastasin purgid ja toitsin neid hoolega ja süda jäi rahule.  Juuretis on umbes nagu hamster :) Et pead talle süüa andma ja aeg ajalt puuri puhastama, aga lemmikloomana tast ikkagi suu...

Ei osanud lumega vist muud peale hakata kui rattaga sõitma minna. Kuigi kogu aeg on kihk midagi teha, kusagile minna, looduses olla, ja selles olematus maamajas. Aga ma ei tee midagi. Ja see on ängistav. Kurnav. Ma pean midagi ette võtma sellega. Homme lähen tööle, siis rahu majas. Rattaga oli huvitav, pole varem päris lumega sõitnud. Võib sõita küll. Tänase pehme, paksu ja kohati lörtsise lumega oli kohati libe, aga sõidetav. Muid muresid ka polnud. Autoteele siiski väga ei kippunud. Seal oli ikka eriline plöga. Paks plöks, mis pritsis mõnuga kõikjale. Ja no ega autojuht kiirust ei kannata ju maha võtta. 

Huvitav, kas kellegi unistustepagasis puudub unistus hubasest maamajast... talvisest loodusest selle ümber, soojast ahjust, väiksest puupliidiga köögist ja suurest kuumast ahjust, mis kütab kõik soojaks. Ja kui ikkagi külm sisse jääb, siis toetad selja sinna ahju vastu ja tõstad jalataldu vaheldumisi ka sellele ja lõpuks oled mõnusasti läbi kuumenenud. Mu mälestustepagasis on seal juures veel kivikõvad küpsised köögikapis, köömne- või piparmünditee, vanaema... Ja ma tahan seda nii väga veel. Seda vanaema enam pole ja paraku seda maja ka mitte. Kuigi võiks olla. Ei tea, kas ma oleks näiteks praegu seal...  Selle konkreetse maja ümber polnud eriti palju loodust. Kui saaks... tahaks seda hubast maja ja palju loodust ja vist oleks üsna täiuslik. Mul võiks tõesti selline maja olla. Aga vähemalt on mul see, mis on. Aga talv on ikkagi maajamaga täiesti katmata.