mood and fusic

 Hommikuks olin võtnud nõuks võtta julgus rindu ja üle sõita mõnest jubedast suurest limukast. Eile kõhklesin, et äkki veel libastun ja kukun. Või et see on nii suur, et ma lihtsalt ei saa tast üle sõita. Aga siis kuulsin jutte, kui halvad nad ikka on ja mõtlesin, et saan anda oma panuse, sõites iga päev mõnest üle. No ei olnud ühtegi täna, äkki järgmine nädal siis. Küll aga passis tee ääres üks haigrulaps. Sest kes see muu olla sai. Sookurg on vist suurem, kuigi ma sookure lapsi pole lähedalt näinud. Ja pole tegelikult ka haigruid lähedalt näinud. Aga kronksutas oma kaela sedasi. Ja paterdas seal vaeseke. Üsna sürr oli ja natuke aega muretsesin veel. Ehk ta ikka leiab oma koha.

Mõtlesin, et jätaks homseks, aga juba hakkab ununema, nii et. Noh, mis ma oskan kosta - töölt hakkasin ära minema, selgus aga et rehv oli TÄIESTI töss. Mul on õnneks remont tööle üsna lähedal, kilomeeter või nii, nii et suundusin sinna ja tehtigi terveks. Lahkusin remondist kaks minutit enne selle sulgemist. Kuna rehv oli ikka totaalselt tühi, oli ratast üsna piinarikas lükata. Kartsin et teen ka väliskummile viga. Niisiis katsetasin ratta kerget kergitamist jalutamise ajal, siis tagarattal lükkamist ja ka tassimist. Tassides meenus mulle üks anekdoot tšuksist, kes tassis kaasas mingit ust või aknaraami. Kui küsiti, miks ometi, siis vastas ta, et kui keegi kallale tuleb, viskab maha ja saab kiiremini minema joosta. No selline ma umbes vist paistsin. Ja ega see tõesti väga hea liikumisviis polnud. Tagarattal lükkamine oli kõige parem, kuigi ikkagi tüütu. Siiski peamiselt lihtsalt lükkasin. See teine asi, millest tahtsin kirjutada ongi nüüd meelest läinud.

Ma ei suuda meenutada, kas midagi üllatavalt head on viimastel päevadel juhtunud... Aga laupäeval, kui pühapäevaks oli plaanis pikem rattasõit, läks rattal taas katki kodar, ja seekord nii, et ratas käis ikka korralikult kaheksasse.. kaheksat? Loperdas, ühesõnaga. Tihedale tegusale päevale vaatamata õnnestus mul käia hoolduses ja kõik tehti jube korda, kontrolliti ülejäänud kodarad, tasakaalustati, midagi tehti seal veel mulle tundmatute asjadega. Äge! Eile, kui mu pikk rattasõit hõlmas ka võrdlemisi järsku laskumist, selgus, et pidur teeb nii väljakannatamatut häält, et pidin kraavi sõitma. Tore oli ka see, et sain kätte uue kauaoodatud seljakoti, mis on väga ilus ja praktiline. Laupäeval märkasin, aga üht harunenud õmblust üsna sellises kriitilises kohas. Kirjutasin juba sinna poodi, et mis me nüüd siis teeme. Kah laupäeva viskas mul tööarvuti pildi eest ja täna pole pilti ette saanud, ootangi parajasti tehnikut. Töötelefoni laadijat ei leidnud, toodi uus, aga see ei tööta. Koristan ...

Sõitsin autoga ja Tammsaare teel foori taga seistes oli mu ees bmw mingi linnamaastur, numbriga 707zoz. No on ikka geeniused, mõtlesin. Viimasel ajal olen kuidagi eriti märganud autosid, kelle juht ei suuda vist suvalist numbrit meelde jätta ja siis mõtlevad välja selliseid. Ja no et rohkem raha kulutada. Võib-olla ka et rohkem silma paista. Kuigi ma ei saa aru, mida head on liikluses rohkem silma paistmisel. Niisiis. Siis läks pilk kõrvale, teises reas, esimese bemmi kõrval seisis teine samasugune bmw. Selle number oli 111xyx. :))) Siis tundus mulle see asi esiteks pööraselt naljakas ja teiseks täiesti haiglane,

Ajaviiteks olen püüdnud linde pildistada. Ega need pole mingid erilised kvaliteetsed looduspildid ja tihti peab ikka kõvasti suumima, aga mu fotokas on nagu ta on, eks. Aga huvitav on neid ikkagi lähemalt uurida siis.  Sookured on vist mu lemmikud. Nad on kuidagi nii eksootilised. See uhke saba ja müstiline hääl. Kotkas on muidugi uskumatult võimas ja kotka tiirutamine natuke haruldasem kui sookurgede hääled või lend. Siin pildil on kotkas vist küll mingi poole kilomeetri kõrgusel. Hoiab oma tiivad laiali ja muudkui tiirleb kõrgemale ja kõrgemale. Pildile sain ühel õhtul ka haigrud, rohkem pole neid Kukerannas näinud. Esimesel paistab nagu oleks sookurg (kuigi pole pikka saba, eks), aga sookurg end juba sedasi kössi ei tõmba ja kaela kronksu ja aja, vist :) Viimasel pildil on üks täitsa tundmatu lind, keda kohtasime Lõuna-Eestis autoteel. Tuterdas seal ja ära ei kavatsenudki minna.

Niitsin tohutu hooga muru. Oli füüsiliselt päris raske. Natuke kiire oli ja suur ala niita ja teab mis sile see pole. Niitsin ja mõtlesin asjadele, mis vajasid välja mõtlemist ja mingil hetkel tegemist. Mõtted liikusid päris kenasti. Rassisin seal ja tundsin, kuidas energiat tuleb. Algul mõtlesin, et see on ju jabur. Et raban tööd ja tegelikult ju väsin ära ka, aga tunnen et mingi energia nagu on. Aga vaata näiteks tuulikuid. Muudkui keerlevad ja energiat muudkui tuleb. 

Huvitav, kas inimesed, kes ämblikke päriselt paaniliselt kardavad, kardavad ka ämblikuvõrke... Mul terved niidud hommikuti võrke täis. Küllap on päeval ka, kuhu nad ikka kaovad. Aga näha on neid hommikul. Ilusad. Erinevad. Mõned on sellised pusad. Mõned korralikud võrgud. Ja siis mõned on veel ka maa peal, kust paistab minevat tee maa sisse. Neid näeb ka päeval rohkem. Äkki kodud on ikkagi ainult need pusad ja maapealsed, kaunid võrgud lihtsalt püünised? Eile takerdusin ise väga ebameeldivalt ühte võrku, mis oli mulle tee peale tehtud. Mul olid veel käed märjad ja see võrk kleepus igale poole, nii et ämblikuvõrgukartja võiks sellise asja peale küll vabalt paanikasse minna. Oli ebameeldiv mullegi.

Ma tahan igal hommikul astuda toast õue, jalutada looduses ja nuusutada looduse lõhna. Ma pole valmis seda ootama, ma pole üldse eriti hea ootaja, kuigi olen ka seda poolt endas teadlikult arendanud. Aga ma ootan. Millalgi peab see võmalik olema. Aga võiks olla kohe :) Tegelikult täna on. Homme ka on. Ja ülehomme. Ja siis veel paar päeva. 

Ei tea, kas see kobaras koos sõitmine on ka osa rattatreeningust. Et on vaja harjutada külg külje vastas sõitmist, muidu hakkab võistlustel hirmus...

Küpsetasin eile ühe soolase asja. Piruka põhimõtteliselt. Muretaina sarnane põhi, siis juustudest kiht ja suvikõrvitsakettad. Nägi natuke teistmoodi välja, muretaina servad tuli keerata koogi peale tagasi. Kuna asi tuli maitsev, mõtlesin toidublogisse lisada. Sest nädal aega ehk on meeles ja kuu aja pärast on sedasi, et jajaa... tegin midagi maitsvat, kui inimene mul külas käis aga mis asi see küll oli. Ja siis otsid oma veebibrauserite ajalugudest ja püüad leida kõikvòimalikke teid pidi, aga no ei leia enam. On juhtunud, ja mitte üks kord. Niisiis. Koogi nimi oli galette . Ja mõtlesin, et googledan, et mis see galette  õigupoolest on. Nii tuttav sõna, aga täpselt ei tea. No galette ongi täpselt selline nagu ma kirjeldasin :) Eesti keeles siis taas soolane pirukas. Quiche? - soolane pirukas. Tart - kook. Pie - pirukas. Pancake - pannkook. Crepe - pannkook. Clafoutis - ahjupannkook. Eestis meil on üldiselt koogid. Aga see eest on meil leib eks :D. Mida teistel pole. Clafoutis'd ole...

Kui kõik uued asjad saaksid olevaks lihtsalt neile mõtlemisest, oleks mul küll jama kaelas. Ükspäev mõtlesin, et võik olla krunniaguga rattakiiver. Tegelikult olen ka varem mõelnud, et võiks olla tutimütsi jaoks kiivris koht, kust saaks tuti läbi tõmmata, no lastekiivritel. Meil ühel kiivril juhtumisi mahtus, väga tore oli. Siis mõtlesin, et seljakoti all selja higistamise vastu aitaks ehk, kui saaks vähem riideid selga panna ja selhakotil oleks ka tuulekindel eesosa vms. No täna tekkis suure porikärbsega probleem, et oli vaja see õue ajada. No selle jaoks leiutasin mõttes vegankärbsepiitsa, st kahepoolse kärbsekulbi, mida saab sedasi lahti ja kinni panna. Tegelikult võiks sellel olla ju ka kerge imemisfunktsioon, st tõmbaks putuka õrnalt sisse ja pärast saaks ta kenasti õue lasta. Kärbestega leiaks see vist vähem kasutust, aga nt mesilased ja liblikad ja muud, keda pole vaja maha nottida. No tegelikult võiks ju olla ka tugevam imemisfunkstioon, millega saaks äädikakärbsed jäädavalt si...