Vaevalt et keegi mu ponnistustele siin otseselt kaasa elab, aga nüüd on lugu nii, et eile pakkisin ka lumelaua ja saapad autosse ja läksin jälle väiksele munamäele. No esimesed sõidud olid nagu olid, aga siis tasapisi kogusin kiirust ja SÕITSIN mäest alla, mitte ei pidurdanud. Jehuu! Nägu oli naerul ja keset mäge ei tulnud mõttessegi ära minna. Sääremari oli ka taltsaks muutunud ja vasak käsi üles sõitmisest küll musklist pisut punnis, aga muidu ok. Üks põlv natuke jonnis, et tema ei taha kogu aeg sedasi poolkõveras olla, et võiks korra kükki või sirgeks päris või midagi... Aga noh, saime hakkama. Aga siis õhtul! Naljanumber :) Olin totaalselt merehaige. Või mäehaige või kuidas seda öeldagi. Aga teate ise, mis tunne on kui paadiga merelt tuled, siis õõtsud veel tükk aega hiljem. Mul oli sama lugu, isegi magama minnes veel oli selline õõtsuv ja lainetav ja tegin oma pöördeid mõttes.. Aga küll ma olin ikka rahul, et juba paremini välja tuli. Kokku olen nüüd lauaga mäel olnud 5 korral. Kuna paar korda lõin pea kõvasti ära, siis olen viimastel kordadel ikka kiivriga sõitnud ja tundub väga veider, et ilma üleüldse võiks. Kasutatakse ka selgrookaitset ja mõnel on ka sabakondikaitse :) Aga noh, see on järgmise leveli rida. Siis kui hüppama hakkan ;) (khmm, nali, see hüppamine, eks)