mood and fusic

Aah! ohhh!....aaaahh! tahan, tahan, tahaaaaan! :) http://food.lizsteinberg.com/2009/12/06/noodles-with-doodles/

Teisipäeval tegime taina, kolmapäeval piparkoogid, neljapäeval ootasime niisama, reedel rullisin taina ja tegin täidise, küpsetasin koogi... et laupäeva hommikul oleks maailma mõnusam nautida lõpuks kauaoodatud piparkoogi-toorjuustukooki. ( mu blogipostitus koogi kohta ) ( koogi retsept nami-namis ) ( taina retsept nami-namis)

Näppu jäi väga mõnusalt selge, kokkuvõtlik ja oma lihtsuse juures veel uskumatult põhjalik artikkel suhkrust - http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/newwin-print/article_id-5667 Olen viimasel ajal teisigi suhkrujutte lugenud :) ja peamine uudis oli minu jaoks see et fariinsuhkur on täiesti tavaline valge suhkur, millele on lisatud melassi, ehk siis sama mõttetu ja ebatervislik kui valge suhkur. Maitse on veidi teine, seda küll. Kuidagimoodi oli teistsugune arusaam tekkinud, kujutasin ette, et fariinsuhkur on parem ja tervislikum. Ja tüüpiliselt, mida rohkem sa asja uurid, seda segasemaks kõik läheb. Jäin ühesõnaga suhkruvangi, sest ühe asja täpsustamine nõudis teise täpsustamist jne jne. Leidsin veel ühe pikema jutu , mis vähemalt mulle huvi pakkus (nt kas või seetõttu, et selgust saada, mis hetkest rafineerimine algab ja millised suhkur jäävad sellest ettepoole ja millised tahapoole, sest erinevatest kohtades aetakse erinevat juttu). Olen ikka tüütult põhjalik. Kes mu käest mõnda ingliske...

Päeval vastlapäev, õhtul vabariigi aastapäev. Tegin tõepoolest ise vastlakukleid, kuigi veel kaks kuud tagasi arvasin, et selliste asjadega mina küll ei tegele :)

Ise tegin. Aga fotokas endiselt Tallinnas, nii et pilt on nagu ta on.

Koogi pildid ei mahtunud eelmisesse postitusse. Aga siin see kook ja retsept nüüd on.

Ma ei teagi, kuidas see nii läks, aga eile tegin umbes miljon toitu. Alustasin sellega, et panin hommikul kuusekasvud suhkruga tõmbama, et saaks talveks köhasiirupit (lugesin Nami-namist ja pärast Manni blogist, mis siin kõrval on) (pildil on juba natuke tõmmanud need kasvud seal, madalaks on kuhi jäänud). Järgmisena olid mul valmis ostetud asjad, et teha ise köögiviljapuljongit. Tegingi. Keetsin kraami tunni ringis. Natuke panin jääkuubiku vormidega sügavkülma, suurem hulk ootab veel ühe risoto tegemist. Järgmisena läks päris hulluks, otsustasin, et teen neid cannellonisid, mis Jamie Oliveri Cook with Jamie raamatus on, parajalt mässamist muidugi, kastmed ja cannellonid ja pannil ja ahjus ja... uhh... Ja lõpuks otsustasin veel teha ühte rababrbrikooki, et muidu lähevad need rabarbrid lihtsalt vanaks. Selline pöörane päev :)

Vist olen viimasel ajal liiga palju kirjutanud, aga noh, olen siin kodus, eks, töö sain valmis, nüüd tõlgin, teen eksamit... Suhtlemisvaegus konkreetne. Olen Nami-Nami kokandusfoorumi kooskokkamise innustusel viimasel ajal kahte toitu teinud, mida ma ise üleüldse ei teeks omal algatusel. Esimene oli Pavlova tort , mida ma kartsin hirmsasti, et munavalged ja ahjus ja oioioi. Tegelt pold hullu midagi, jube hea ja ilus tuli koos Krista abiga (no üks ei julgenudki). Kulebjaaka on mul veel tegemata, sest oli kiire aeg parasjagu. Aga kolmandat - panna cottat - olen nüüd teinud kaks korda. Esimene kord läks untsu, vähe želatiini (mitte päris minu teetass see želatiin). Teine kord tuli hea, õige pisut liiga rammus, aga maasikatoormoosiga ikka päris suurepärane.

mis on ka väga maitsev ja väänik ütleb selle kohta: minu lemmiksupp. Kuigi ta ütleb ka kikerhernesupi kohta sama.. Täna tegin selle valmis näiteks koristamise ajal. Üldse olin ma eriliselt tubli täna, aga see oli ka kohutavalt väsitav. Ja siis pool päeva vaidlesime Pärdiga ja hullumaja ja kolme paiku oli hetk, et puhkan natuke, istusin terrassil tooli peal, Pärt toimetas omaette. Pärast selgus, et pani naabritädi toodud nartsissid vaasi ja enda korjatud võililled vaasi ja lõpuks korjas õuest annu junnid kokku ja viis need metsa alla. Vot selline laps oli. Aga siis see supp, mille saab koristamise käigus valmis teha. 1. Prae sibul võis. 2. kalla vesi peale ja puljongikuubik hulka 3. lisa purk purustatud tomatid 4. lisa paras ports läätsi 5. kui juhtub olema basiilikut või tüümiani või midagi, siis viska aga potti. 6. pipart ja soola ka kui vaja. kui on sellerit ja hetk aega sellerit hakkida, siis see on väga hea supi sees. aga porgandit vaevalt kellelgi aega lõikuda oleks. Põhimõttelise...

Tegelikult... kõigepealt värvisime mune ja siis tegime pashat ja lõpuks käisime metsas.

Enne kui ma nüüd kätte võtan ja siin natuke vait olen ning kooliasjadega tegelen... Mulle ju ikka meeldib uudistooteid osta. Ja Selveris olid müügil (või äkki linnainimeste jaoks juba vana asi?) kuivatatud puravikud ja kuivatatud kukeseened. Ostsin puravikud, vist 30 krooni ringis maksid. Ja eile proovisin ära ka. Väga head! Tegin makaronidele kastme neist (sibul, vahukoor, pisut puljongit, maitsestamata kreemjuustu, sinih.juustu ja siis need seened) ja oli oioioi kui maitsev. Pärt ka sõi ja kiitis. Tavaliselt piirdub ta makaronidega, kastme koostisained võin talle toorelt, eraldi, taldrikule panna kui meeles on. Kujutan ette, et need puravikud sobivad ka mingisse köögiviljavormirooga või noh...ükskõik kuhu vist :) Lahe igatahes.

Oli vaja magistritöö pärast üks kokaraamat osta, mis oleks Eesti autorite kirjutatud ja mida võiksin keeleliselt usaldada. Ja ma ei teagi tegelikult, mis ma seda Indrek Kivisalu kokaraamatut ei ostnud... igatahes, ostsin Köögiviljaraamatu, mis on mu töö jaoks nagu rusikas silmaauku ja siis Eesti perepeod, mis on ka kohati täitsa huvitav... Aga noh, mõtlen nüüd siin, et ei tea, kas pean selle viimase jaoks ise sisukorra tegema...Et noh, kas tõepoolest oli niiiii vähe ruumi ja aega, et paari lehekülje jagu sisukorda, indeksist rääkimata, oli liig, mis liig? Täitsa uskumatu ausalt öeldes, sest mitu korda olen mingit retsepti sealt otsinud ja noh..kuna mul pole veel see raamat pähe jäänud, siis pean lihtsalt terve raamatu läbi lappama. Ilma sisukorrata kokaraamat. Imelik ju, mis? (hiljem: uskumatu, kuidas mõni päev lihtsalt võtad kätte mingi asja ja teed ära, st mul on nüüd see sisukord olemas ja kui kellelgi peaks veel see raamat olema, siis saadan sisukorra hea meelega :)

Noh, kui ma tegin siin vist mingit...mida ma tegingi...Seene...mida? Ühesõnaga . Siis mõtlesin, et uskumatu, kui hästi sobivad omavahel šampinjonid, vahukoor ja valge vein . Sibulat ja küüslauku ka ja mmuahh... Ühes retseptis oli valge veini asemel portvein, mis tegi toidu (üks kerge šampinjonisupp) eriliselt sametiseks. Ja siis mõtlesin, et samamoodi sobivad kokku rukkileib ja vahukoor . Ja näiteks peet ja kitsejuust . Jasiis palsamiäädikas sinna juurde..ja mõned seedermänniseemned. No lihtsalt on sellised... Et koos viivad keele tont teab kuhu.

Ma ju ei oska lapsega muud ette võtta kui raamatuid lugeda, kohvikus käia või kooki küpsetada... Need tema lemmikjubedad mängud on mulle natuke... noh...eks ole :) Niisiis, kuna täna olime kodus ja vajasime tegevust - kaerahelbepätsid. Viimati tegin neid vist keskkoolis. Noh, mingisugune....14 aastat tagasi ehk (isver, kuidas saab mingi asju üldse nii ammu olla?). Ja siis mõtlesin, et misasi see oli, mida ma lisaks kaerahelvestele ja munale ja võile ja suhkrule sinna panin. Ja välja mõtlesin - apelsinikoort. Väga mõnus lihtne teha, pluss siis veel taina sõtkumine - teeb ju ikka väänikul meele heaks säänne plökerdamine :) Näis, mis välja tuleb, väga nostalgilise maitsega tainas oli küll. (Tegelt võtsin juba ahjust välja, aga pole julgenud veel maitsta.)

Ah, mina ei tea kah, kuidas selline mõte tuli, et tähistaks korralikult piduliku lõunasöögiga ja teeks mingeid eestipäraseid toite. Otsisin neid retsepte tükk aega ja saingi kokku kolmekäigulise lõunasöögi menüü... Aga siis kerkis esile takistusi. Laupäeval kell 15.00 ma juba teadsin mida poest oleks vaja... Aga laps pärt venitas poodi tulekuga, kuni lõpuks leppisime kokku sedasi, et käin hiljem, nii et väänik saab koju jääda. Hilisema käimisega aga läks sedasi, et umbes 18.00 helistas Kalmer, sest Indrekul oli telefon kodus, et kas Annu pole koju tulnud, et kadus neil matkal ära ja tükk aega juba otsivad. Noh, Annut pold kodus... Kell 19.00 pold metsast saabunud ei Annut ega mehi. Hakkasime Pärdiga sööma ja veini jooma. St veini jõin mina, sest vein läks ka toidu sisse ja oli täiesti avatud (aga toit ise oli ka super: peenikesed munanuudlid ja kaste: või, sibul, küüslauk, šampinjonid, valge vein, vahukoor - soovitan väga, ülihea ja megalihtne :) ) Niisiis, kui kell 20.00 oleks olnud v...

Uskumatu, et millestki suhteliselt ebameeldivast on võimalik teha midagi väga head. Ilmselt on kaalika häda selles, et ta on sageli kuidagi puiseks ja üldse vajab rohkem maitsestamist kui mingist vanast ajast meeles on. Kuna täna õnnestus mul täitsa juhuslikult hankida Otepäält kaalikat, siis otsustasin lõpuks ära proovida oma ema kuulsa kaalikavormi. Eks ma pabistasin küll, aga tuli maitsev :) Panin sinna sisse: kaks suurt kaalikat umbes 300 ml vahukoort teadmata hulga suhkrusiirupit...oleks võinud rohkemgi olla.. umbes tassitäie riivsaia soola ja pipart Kaalikad oli kõigepealt vaja keeta, siis purustada ja teiste asjadega kokku segada. Seejärel ahjuvormi, veel riivsaia ja võitükke peale ja ahju. Ise panin taimeriga tund ja 20 minutit, lasin kodust jalga ja siis ta seisis seal ilmselt üksi veel soojas. Poolteist tundi peaks kah ok olema. Maitses hästi, aga noh, arenguruumi on veel.

Olen sel nädalal saanud erinevaid häid asju maitsta. Osaliselt seeõttu, et Indrek käis Tartus ökomessil. Nii et nüüd on meil kodus selline, noh, minu silma järgi umbes 2,5 liitrine plastmassämber küüslauguga õlis ja maitseainetes. Ja see on nii hea, et isegi Pärt sööb. Pidavat kaua säilima ka. Siis astelpaju moos, mis on eriti hõrk ja sobib suurepäraselt saia ja juustu vahele. Ungari Köögist on pärit kapsaga täidetud paprikad, kus on sees ka pipart ja need olid ootamatult ülimaitsvad ja päris tulised :) Vist maksis umbes 25 krooni. Raudselt lähen ostan veel. Ja kes sealtsamast Ungari Köögist (Tartus) veel langošeid pole ostnud, siis soovitan soojalt. Parimad on baklažaanipastaga.

Olen viimasel ajal peedist palju toite teinud. Ja siis veel lugesin, et peet tugevdab väga hästi immuunsüsteemi, mis muidugi ergutas mind veelgi rohkem peeditoite tegema. Ja peab ütlema, et olen peedi kohta mõndagi teada saanud. Esiteks tegin ühest Oma Maitsest peedi ja kartuli pirukat või noh...oli selline kõrge vormi moodi..või natuke ka tordi mood :) Siis see tagliatelle... Viimases Oma Maitses oli üldsegi peedist pikemalt juttu ja palju retsepte ka, millest ma peale supi kõik ära olen teinud :) Ja peedi kohta on selgunud järgmised asjad: 1. Alla pooleteist tunni ahju küpsetada pole mõtet. 2. Ahjus küpsetades jääb ERITI hea, kui enne natuke õli-palsamiäädika ja maitseainete kastmes marineerida. No ja pärast muidugi kitsejuustu ja seedermänniseemneid peale. Mmmm... super noh. 3. Keetmisel tuleb peet lausa sõltuvusttekitavalt maitsev, kui keeta teda vee asemel puljongis. Ja tootkord, kui ma seda tegin jäi õnneks sellest keedetud peedist ikka nii palju alles, et sain veel risotot teha....

Söön siin Kapriisis pasta vegetarianat. Makaronid - penned - on sellised, et kahvliga peale vajutades laguneb laiali, ilmselgelt kaugel al dentest. Põhimõtteliselt ma ei virise, sest kuna toit on muidu üsna krapsakas, siis need plödid makaronid väga ei häiri. Kuid piinlik on süüa, sest kahtlustan, et kokk itsitab kusagil seal köögis, et näe kus loll, sööb neid plödiks keedetud makarone.... Noh see on pigem selline teoreetiline kahtlus, aga piisavalt häiriv. Nagu mõni totter hirm, nt pimeduse vms suhtes. Või ongi äkki selliseid pahatahtlikke kokkasid, kes kliente mõnitavad? Nad ei tahaks ju samas, et nende toidust halvasti mõeldaks? Ja kui nad ei ole pahatahtlikud, siis, pagan küll, ei ole ju niiiii raske makarone täpselt vajalik aeg keeta. Ja minu arust pole see esimene kord siin. Ja Tartus üldse vist. See ongi ilmselt osa 120 kroonisest hinnavahest Kapriisi ja nt Fahle või Lucca makaroniroogade vahel. Kuid miks mitte teha hästi vähemalt selliseid asju, mis ei ole kulukad? Pagan kül...

Keset kibedat koolipäeva jääb mul kaks tundi vaba aega. Mis ma teen? Lähen Maailma, et natuke teed juua, natuke süüa ja ühe prantsuse keele tõlkega tegeleda... Roheline tee jasmiiniga. Kohe torkab silma, et tee on tumedavõitu, nuusutan - must tee. Viin tee tagasi, ütlen, et see ei ole jasmiinitee. Peagi tuleb ettekandja, ütleb, et neil ongi selline jasmiinitee. Leti ääres selgub, et NEIL ONGI SELLINE ROHELINE TEE JASMIINIGA - st tavaline must tee. Ja vabanduseks-põhjendusest öeldakse mulle, et neil on see juba tükk aega olnud. Väga imelik. Midagi selles kohas siiski on, et ma aeg ajalt sinna jõuan. Sest ükskord, olles seisnud ära 8-inimeselise järjekorra, mis Maailmas tähendab ju umbes poolt tundi, öeldi, et ma ei saa lattet, sest nii pikk järjekord on. Lahe. Ja noh, sarnaseid juhtumeid on veel. Olen vahepeal tahtnud kirjutada küll, aga pole ... ma ei tea, mida olnud. Tahtsin kirjutada nt sellest, et hommikuti on bussis täiesti teistsugune seltskond, kui päeval ja õhtul. Väga asjalikud...