mood and fusic

Mitu korda on juhtunud sedasi, et pole nädal otsa siia midagi kirjutanud ja siis kirjutan samal päeval kaks lugu. Sest noh... mingid mõtted liiguvad. Pole ka üldse harv juhus, kui küpsetan korraga kaks kooki, sest kui juba küpsetamiseks läheb, tahaks juba igasuguseid asju. Vòi siis on juhtumisi aegumas nii kohupiimakreem kui òunad ja neist sama kooki ei taha teha. Mäletan, et nii üle 10 aasta tagasi jalanòusid valides olid mil tohutud favoriidid ühed ecco papud. Need olid muidugi absoluutselt liiga kallid, aga lõpuks väljusin ma poest kahe paari eccodega. Ühed kandsin paari aastaga ära, teised on siiamaani kantavad. Maal küll, üsna kulunud, aga täiesti terved. Nüüd otsisin tükk aega mingit mõnusat mütsi. Otsisin seda juba kevadel, ja ilmselt ka eelmisel sügisel jne. Leidsin paar päeva tagasi. Ja et asi ikka kindel oleks ja iga asjaga sobiks, ostsin igaks juhuks kaks tükki, eri värvi. Kollase ja musta. Nii et sobivad kõigi mu üleriietega. Üllataval kombel mahtus müts isegi kiivri alla. ...

No ma ei tea, eks. Hommikul väntasin rahulikult töóle, päike paistis nii mõnusasti ja tore oli sòita. Siis Pirital on mul vaja úletada TOPi poolt tulev tee ja sealt lähenes üks buss. No mingi siuke turistibuss. Aeglustasin ja buss aeglustas ja jäin siis seisma ja minu suureks üllatuseks jäi seisma ka see buss, nagu otse mu nina ees ehk ülekäigurajal. Mõtlesin, et ehk sõidab ikka edasi. A tegi uksed lahti ja rahvast hakkas siis välja astuma. Läksin útlesin bussijuhile, et ta seisab ülekäigurajal, mispeale ta ütles jajah. Ega ma ka pikemalt ei hakanud jaurama, sõitsin ümber bussi ja oma teed pidi edasi. Õhtul sõitsin kodu poole, vahepeal sadas vihma ja kõht oli tühi... aga tegelt polnud häda midagi, täitsa chill oli. Liivalaias sõitsin kònniteel. Seal on väheke teed remonditud, pole enam nii hullult auklik. Siis úks mingi roheline pann keeras Liivalaiast polikliiniku poole. Eks ma muidugi aeglustasin. Aga sòitsin juba autoteele, sest mu kogemuse põhjal pidi ta kohe mul eest ära jõudma. ...

Mis värk selle asjaga on? Et kui kohtan mõnda meie maja inimest järgmise maja juures või bussipeatuses, tõmban kopsud teretamiseks vajaliku koguse õhku täis, aga ta marsib mööda nagu oleks mu asemel õhk. Vòi näiteks eile kohtasin sealsamas Westmanis kassajärjekorras lapse lasteaiakaaslase ema, kes mind üsna arusaamatul pilgul vaatas, kui teda kõnetasin. Ja hiljem jalutas ristmikul must mööda teine samapidi tuttav inimene, kes must tuimalt läbi vaatas. Kas ma olen tõesti nii meeldejäämatu ja sulandun nii sujuvalt massi, et mind pole võimalik märgata? Noh, iseenesest see pole vist halb, kuigi ma olen ise ikka arvanud, et olen pigem pisut eriline kui päris tavaline. Aga no veidi imelik on, kui see olukord, kus mul on juba täielik tervitamisvalmisolek ja teine inimene must läbi vaatab, on silmatorkavalt sage.

On tulnud ette, et tahan teel tööle osta kaasa ühe kauemsäiliva piima. Või veel midagi. Rattaga minnes on valikut rohkem, kuid jalgsi jääb võrdlemisi tee peale üks Rimi ja Westman. Rimis on rohkem asju, et kui tahaks midagi veel osta. Aga minu meelest vaatasin kunagi ja see oli avatud alles kümnest. Eelistaksin seda, kui see lahti oleks, aga no ei ole võmalik vist enam väiksemas kirjaslahtiolekuaegade kohta infot edasi anda. Ükskord läksin spetsiaalselt üle tee, aga alati ei viitsi minna lähemalt tsekkima.

Ma olen igasuguseid unenägusid näinud ja neist siin või mujal ka ikka pajatanud. A ikka suudavad mind mõnikord üllatada. Aitäh! Unenägu hakkab tasapisi tuhmuma, nii et pikalt ei kirjuta, sest paljusid detaile ei mäleta, kuid selles oli kaks peamist asja. Üks vana, kulunud värvikihiga, kuid helge moega mõisahoone, mis oli mònusalt väike ja unistasin sinna kolimisest. Seal tutvusin ka teise olulisega - kummitusega/vaimuga Kes nägi välja nagu tavaline inimene, kuid kes oli úlimalt soe ja sõbralik. Üsna eriline oli, raske kirjeldada. Ja vaatan, et ei suudagi vist edasi anda, kui eriline üleüldse kogu see unenägu oli. Aga oli. Kummitusega sõbrunemine.... noh :)

Sõitsin hiljuti rattaga tööle nii üheksa paiku ja Pirita teel polnudki märkimisväärset ummikut - mõtlesin, et ohhoo. Siis sõitsin tööle poole kümne paiku ja ummikut natuke ikka oli - mõtlesin, et ahhaa. Täna tulin kaheksa paiku ja Pirita tee oli otsast lõpuni autosid täis. No nüüd oli küll selge pilt. Vist :) Sama lugu oli bussiga. Kui olen bussiga tööle läinud, imestan mõnikord, et see buss ikkagi käib ja veelgi enam, on sageli pikk buss. Pole harvad juhud, kui sõidan selles bussis ihuüksi. Täna nägin, kui buss linna poole sõitis ja oli  ikka päris rahvast täis. Et jah. Need on sellised lihtsad näited, kuidas ühekülgsest vaatest saab ikka täitsa vale mulje. Pean ennast üsna heaks liiklejaks, sest olen jalakäija, jalgrattur, autojuht ja ühissõidukiga reisija. Enam vähem kujutan ette, mida teised liiklejad võivad arvata, kui olen ühes neist rollidest (kuigi peab ütlema, et sageli on jalakäijad ikkagi väga ettearvamatud, aga seda tean niisiis juba ka, eeskätt ratturina). Jõuan taga...

Naljakas tunne on - esitasin oma selle teadustöö paar nädalat tagasi ja tagasisidet on niipalju, et on kätte saadud. Aga kuidas tal läheb? Mis temaga seal kusagil tehakse? Mis tast nüüd saab? Mida arvatakse? On tal ikka kõik ok? On see ikka normaalne? :D

Võiks arvata, et kui oled juba korra läinud perega reisile nii, et mõni reisidokument ei kehti, siis see kord jääb ka viimaseks. Aga see pole nii! Olen võimekam kui keskmine eestlane. Eelmine kord, küllap leidis kajastust ka siin, selgus lennujaamas, et suuremal pass ei kehti. Nüüd selgus reisuhommikul kodus, et väiksemal aegus pass kusagil juulis. Õnneks oli sihtkohaks Soome ja oli lootus, et ehk kedagi meie reisidokumendid ei huvita. Ei huvitanudki :) Oli tore päev Helsingis ja merel. Ja boonusena olen kursis, et vaja dokumenti uuendada :)