Mul on vedanud, et ei pea autoga tööl käima. Talvel läks buss päris kenasti tööteeotsa ja nüüd siis rattaga... Selles mõttes pole nagu midagi kobiseda, kõigil pole sellist vedamist ette tulnud.

Kuigi... ikkagi tikub pähe mõte, et kas kõik need tuhanded inimesed tõesti PEAVAD autoga tööle sõitma? Täna rattaga sõitmine oli ehk pisut ekstreemne, aga bussid paistsid ka üsna tühjalt sõitvat.

Mulle ei meeldi teistele öelda, mida nad tegema peavad, kui see ei puutu minusse. Aga linnaòhk nagu natuke puutub ka. Ja kui ma sellest ummikust hommikuti mööda sõidan, siis ma ikkagi ei saa muidu, kui mõtlen, et mida kõik need inimesed päeval teevad ja kuhu neil on vaja sõita või kas nad tulevad kõik kusagilt ei tea kust... No ma jõuan palju mõelda. Mere imetlemise kõrval..

Sõita oli tiptop, aga lõpuks oli kummikutes nii sentimeetri jagu vett. Valasin vee välja ja tõstsin kummikud tagurpidi lillepotti kuivama, kuigi mingeid erilisi lootusi mul pooleteist tunni pärast kuivade kummikute saamiseks polnud. Aga ennäe! Pooleteist tunni pärast sain lillepotist just nimelt täiesti kantavad kummikud.