mood and fusic

Kas te kujutate ette, mõne inimese jaoks võib tualettpaberi valimine olla ülesanne, mille kohta võib õudusunenägusid näha? No vot mina olengi selline. Võib-olla ei hakkaks detailidesse laskuma hea paberi kriteeriumite üle arutledes, aga iga kord kulub seal riiuli ees ikka mitu mitu minutit vaadeldes ja uurides ja kaaludes (mulle ei meeldi sellised õhukesed rullid üldse :). Ja viimati nägingi ostule järgneval ööl unenägu, et olin küll leidnud ilusas pakendis pehme valge tualettpaberi, aga kui paki lahti tegin olid seal sellised kõva pruunika paberiga rullid nagu kunagi ennevanasti.

Muud ei midagi kui et viimati bussiga sõites möödus meist kiirabiauto, mille kapotile oli kirjutatud kiirabi, sedasi pahempidi, et tahavaatepeeglist näha oleks. Vaatasin, et "kiirabi" tagurpidi on päris naljakas.

Siiski siiski. Võin ka tänasest päevast midagi head noppida. Kaks asja, üks üleni hea ja teine natuke kehvemaga pooleks. Esiteks käisin üle pika aja Faktory´ s, sest oli vaja Kadriorust poole tunniga Tallinna spordihalli jõuda, autoga, ja ainus võimalus selle saavutamiseks näis olevat aja parajaks tegemine meeldivas secondhandis. Saingi sealt kaks head pluusi, mõnusalt pikad, nii et naba on ilusti pluusi all ja tuul kusagilt kõhu vastu ei puhu. Suurepärane. Teine asi on see, et see Google Chrome on ikka väga hea veebilehitseja (veebilehitseja?). Kiire ja lihtne. Siin on nüüd siis ka see teine pool. Soovitati mulle ja katsetasin ja tõesti on väga hea vidin nimega Zotero . Hea salvestada kirjandust (et just mingi töö tarvis ja nii) ja hiljem sealt otse viiteid oma teksti lisada jne - "Firefox extension to help you collect, manage, cite, and share your research sources." . Nii et kui ma tahan kasutada zoterot, pean ma kasutama firefoxi, mis mu praeguse rahuliku internetiühendu...

Suunati mu tähelepanu, et palju virinat on mul blogis. Olen muidugi isegi tähele pannud. Aga kuidagi pole õnnestunud vigisemata. Peaks siis nüüd algatama projekti "positiivne nupuke igasse päeva". Täna kahjuks pole midagi rõõmustavat olnud :( Ei hakka neid mitterõõmustavaid sündmusi ja olukordi üles loetlema ka, seega tuli selline mõte, et alustan siiski positiivsustega tänasest, aga lisan siia midagi teisipäevast. Kõndisin jalgsi kodust rahvusraamatukokku ja mõtlesin, et küll on kaif jalgsi raamatukokku minna. 10 minutiga olin kohal, päike paistis, ilm oli küll külm, aga karge ja mõnusalt tegus tunne oli. Õnnelik tunne oli kõndida, head raamatud ootasid läbi lugemist. Jah, selline tõeliselt õnnis hetk oli. Terve päev oli meeldivalt asjalik ja vajalik ja kasulik ja lõppes ka kenasti.

Ahastusse ajavate asjade hulka on lisandunud sõnapaar "vabas vormis". "Selline vabas vormis avaldus", "kirjuta aruandes vabas vormis..." Brrr. Kusjuures esimene kord "vabas vormis taotlus" tähendas siiski, et mõni päev hiljem ilmus lagedale ka konkreetne vorm. Tähendab, okei, vaba vorm on okei, kui see tõepoolest on vaba vorm, aga on natuke ebameeldiv, kui tegelikult on nende inimeste peades siiski mingi oodatud formaat, millest mina teadlik pole ja muidugi olen siis mina ikka see loll, kes ei tea, kuidas asjad käivad.

Käisin Riias. Järjekordselt küll eriti vaba aega ei olnud, nii et näpistasin seda pisut ööst, kuid see öö osa jäi lühikeseks, kuna pilt hakkas tuhmuma. Aimduse ilusast Riiast (no ma tegelikult tean ju, et Riia on ilus ja tore, aga et ta nii ilus ja tore on, see läheb iga kord meelest) sain juba hilja õhtul bussilt hotelli minnes, kui kõik kohad olid ägedaid söögikohti ja baare täis ja mõnus sumin ja sagimine. Hommikul oli tegelikult veel lahedam - karge ja asjalik. Ja kuna tegevus toimus Riia põhilises juugendkvartalis, siis sai seda vana ilu ka kõvasti. Reede õhtul jälle bussile tõtades oli muidugi selge, et kolmapäevane ja neljapäevane sagimine ja sumin olid lapsemäng nende tunnete kõrval, mis kesklinnas reedel möllavad. Tahaks veel. (Kuna poed oli ka nii suured seal, siis ehk peaks trikood minema ostma kunagi... Äkki neil on? Midagigi)

Sel aastal olen kokku puutunud kahe toimetajaga. Kevadel-suvel toimetati ühte mu tõlgitud kokaraamatut, nüüd mu enda koostatud kokandussõnastikku. Kuigi ma ei olnud kokaraamatu kõigi parandustega nõus, olid parandused esitatud märkustena, mille ma siis kinnitasin või mis läksid edasisele arutlusele või mis lihtsalt kõrvale jätsin. Töö oli mahukas ja võttis kaua aega ja sageli küsis toimetaja minult ühe või teise termini või muud sorti valiku kohta. Kuigi ma olin vahepeal ärritunud ja ei saanud paranduste mõttest aru oli koostöö ikkagi väga meeldiv. Seekord sain parandused vormis "peab olema" ja "muuta" jne. Ühe termini kohta toimetaja küsis mu käest, või noh, ütles, et see peab hoopis teisiti olema. Vaidlesin vastu ja ütlesin, miks ma arvan teisiti. Rohkem diskussioone millegipärast ei tekkinud. Mõtlen nüüd siin... Kes peaks oma valikuid põhjendama? Kas tõlkija/autor või toimetaja? Arvan, et viimane, kas või sel lihtsalt põhjusel, et esimese töö läheks liiga mahukak...