Jaanipäeval olime jällegi Ilmaotsal. Sel aastal esimest korda. Hein oli oodatult nabani ja minu meelest jätsime eelmisel aastal aita ühe keedupoti, mis siis ilmselt oli järjekordselt ära varastatud. Vikat, õnneks, on sellisesse kohta peidetud, et iga jobu seda sealt kätte ei saa ja vikat võib vabalt juba u 7-8 aastane olla. Üleni rauast ja niidab isegi teritamata (vähemalt naati :). Positiivne üllatus oli see, et lehmad olid mingile teisele heinamaale viidud ja meie maal ükski lontu enam ei töllerdanud. Endal rahulikum ja Annul ka. Aidas leidsime siiski neli noore lehma koiba, haisvat ja karvast. Arvatavasti oli keegi neid seal söönud. Eelmisel aastal oli ju rebasel aidas pesa. Sel aastal leidsime ka ühe pesa. Koos mingite väikeste loomadega. Paaril pildid on näha ka.


Heina oli hoovi peal ja aias kõvasti niita. Käiku läksid nii trimmer kui vikat ja teise päeva õhtuks nägi juba enam vähem välja, välja arvatud see, et nüüd oli terve õu heinahunnikuid täis.

Siin on see pesatäis loomi, mis ühe pehkinud laua alt välja tuli. Lisaks mingite nõgeseusside koloonia ja õnneks madalat profiili hoidnud vaenlane sääsk.

Põletusmaterjali jätkub endiselt (nagu on jätkunud ka kõigil eelmistel aastatel). Nii viksi jaanipuud pole siiski seni olnud. Tulest veidi eemal oli laud ja väike lõke, grill. Seal sai tehtud muidugi kartuleid, kabatsokke, sibulaid, küüslauku ja šokolaadibanaanne. Ja vahukomme, millest osad sai koos šokolaaditükikestega küpsiste vahele surutud. Oli maitsev.