Täna on selline päev, et asjad lihtsalt ei liigu. Või noh, mõte ei liigu ja kõik asjad, millega oleks vaja tegeleda, jäävad täiesti tegelemata. Ühel ekstra nõmedal tõlketekstil selgus olevat juttu ka pöördel, aga no ei suuda enam seda lugedagi, tõlkimisest rääkimata. Magistritöö ootab ka natuke nokitsemist, teooriaosa lausa kirjutamist... Üks teine juba olemasolev tõlge oleks vaja toimetada...ja noh...nii edasi.
See-eest otsustasin, et proovin, kas suudan hakkama saada ja kirjutada sellest raamatust, mida ma lugenud olen viimasel ajal. "Ära koera maha lase". Nägin seda aiapoes raamatuletil ja olin muidugi skeptiline. Heitsin pilgu sisse ja tekst tundus hästi kirjutatud ja ülesehituselt ka ok. Kuna ma olingi just oma koera peale umbes sama vihane, siis mõtlesin proovida, ehk on head nõu.
Raamatus kirjutatakse igasugustest huvitavatest asjadest ja ma räägin sellest kindlasti hiljem veel. Aga praegu. Noh, jutt on positiivsest kinnitamisest. Et kui nt koer või miks mitte ka laps teeb midagi õigesti või hästi. Ja siis teisest küljest ka selline näide, et kui helistad kellelegi ja saad riielda, et pole ammu helistanud, siis pikapeale ei tahagi enam helistada. Või et kui helistad kellelegi, kes väga positiivselt reageerib, siis tõenäoliselt helistad talle veel. Noh, selline natuke lihtsustatud versioon siia praegu. Ja siis ma mõtlesin, et jah, elementaarne ju :) Arusaadav, miks mõnedele inimestele räägid oma tegemistest, teistele mitte. Kui su suurepärastes ideedes tuuakse alati välja negatiivsed asjad, kui mingi plaani puhul tuleb esimesena kõne alla selle keerukused või kui mingist juhtumisest rääkides saad noomimise osaliseks, siis on ju üsnagi tõenäoline, et pikapeale enam nendele inimestele neid asju ei räägi. Kui on näiteks inimesi, kes su plaanidest ja ideedest on esiteks vaimustatud ja hiljem siis saab nende probleemidega tegeleda.
Siis hiljem siin raamatus oli ka mainitud, et sellised negatiivsed kinnistamised ja karistamine on põhjus, miks nt lapsed hakkavad varjama asju. Asi, millele ma olen varemgi mõelnud ja hoidunud noomimisest, kui väänik räägib mulle mingist pahandusest, millega ta lasteaias hakkama on saanud. Nende asjadega saab ka teistmoodi tegeleda.
Jah...huvitav raamat, mis meenutab mulle asju, mida ma tegelikult tean ja teeb mõned puust ja punaseks ette, mida ma tean, aga millest ma mööda olen vaadanud. Nt on ju ilmselge, et ei ole mõtet koera karistada selle eest, et ta kutsumise peale ei tulnud. Sest kui sul on võimalus karistada, siis on ta ju juba tulnud ja karistamine toimub justkui selle eest, et ta tuli. Jne jne jne. Ehk saan paremaks. Vähemalt lapse ja koera suhtes.
See-eest otsustasin, et proovin, kas suudan hakkama saada ja kirjutada sellest raamatust, mida ma lugenud olen viimasel ajal. "Ära koera maha lase". Nägin seda aiapoes raamatuletil ja olin muidugi skeptiline. Heitsin pilgu sisse ja tekst tundus hästi kirjutatud ja ülesehituselt ka ok. Kuna ma olingi just oma koera peale umbes sama vihane, siis mõtlesin proovida, ehk on head nõu.
Raamatus kirjutatakse igasugustest huvitavatest asjadest ja ma räägin sellest kindlasti hiljem veel. Aga praegu. Noh, jutt on positiivsest kinnitamisest. Et kui nt koer või miks mitte ka laps teeb midagi õigesti või hästi. Ja siis teisest küljest ka selline näide, et kui helistad kellelegi ja saad riielda, et pole ammu helistanud, siis pikapeale ei tahagi enam helistada. Või et kui helistad kellelegi, kes väga positiivselt reageerib, siis tõenäoliselt helistad talle veel. Noh, selline natuke lihtsustatud versioon siia praegu. Ja siis ma mõtlesin, et jah, elementaarne ju :) Arusaadav, miks mõnedele inimestele räägid oma tegemistest, teistele mitte. Kui su suurepärastes ideedes tuuakse alati välja negatiivsed asjad, kui mingi plaani puhul tuleb esimesena kõne alla selle keerukused või kui mingist juhtumisest rääkides saad noomimise osaliseks, siis on ju üsnagi tõenäoline, et pikapeale enam nendele inimestele neid asju ei räägi. Kui on näiteks inimesi, kes su plaanidest ja ideedest on esiteks vaimustatud ja hiljem siis saab nende probleemidega tegeleda.
Siis hiljem siin raamatus oli ka mainitud, et sellised negatiivsed kinnistamised ja karistamine on põhjus, miks nt lapsed hakkavad varjama asju. Asi, millele ma olen varemgi mõelnud ja hoidunud noomimisest, kui väänik räägib mulle mingist pahandusest, millega ta lasteaias hakkama on saanud. Nende asjadega saab ka teistmoodi tegeleda.
Jah...huvitav raamat, mis meenutab mulle asju, mida ma tegelikult tean ja teeb mõned puust ja punaseks ette, mida ma tean, aga millest ma mööda olen vaadanud. Nt on ju ilmselge, et ei ole mõtet koera karistada selle eest, et ta kutsumise peale ei tulnud. Sest kui sul on võimalus karistada, siis on ta ju juba tulnud ja karistamine toimub justkui selle eest, et ta tuli. Jne jne jne. Ehk saan paremaks. Vähemalt lapse ja koera suhtes.
Comments