mood and fusic

Jälle tänulik tegelikult.   Hakkasin regulaarseks apelsinisööjaks veidi üle kahe aasta tagasi, kui käisime Itaalias mägedes suusatamas. Inimesi selles väikses hotellis eriti polnud ja mõned toidud olid hommikusöögil veidi kuivanud. Poeg mul sõi siis apelsine, sest need olid täitsa head. Järgisin tema eeskuju ja sõin ka. Varem ei olnud ma suur apelsinifänn olnud, sest nende koorimine tundus kuidagi too much. Tegelt ei ole :) Võtad selle hetke, et apelsin koorida ja selles on hoopis omamoodi nauding. Nagu hommikukohvi tegemine mokamasinaga.  Lisaks on apelsiniga sedasi, et see teeb mul alati kõhu täis. Kui pärast sööki tunnen, et tahaks veel midagi, aga tegelikult nagu ei peaks, siis üks apelsin aitab suurepäraselt. Pärast apelsini söömist ja mahu enam mitte üks piuks.

 

Olen selle töö meeldimise peale palju mõelnud ja paar nädalat tagasi ilmnes seni ainus loogiline seletus. Mulle töötamine põhimõtteliselt ei meeldi. Eks siin on ka omad vastuolud, sest niisama ma ju ka passida ei taha, aga üldiselt tundub see päris hea seletus.

 Arvasin, et mulle ei meeldi õpetamine mitmel põhjusel. Aga siis rääkisin ühe sõbraga, kes küsis mingi õige küsimuse ja ma hakkasin mõtlema, et tegelikult mulle ju meeldib selle juures peaaegu kõik. St selles kontekstis, kus ma praegu õpetan, ehk tunde ei ole liiiiiga palju ja sisu on huvitav ja vaheldusrikas. Enne olin miskipärast mõelnud, et ei meeldi. Õpetamine võib mõnikord küll pingeline olla, aga tegelikult on väga huvitav. Õpetamisolukorras tunnen end ka tegelikult väga loomulikult. Mõnikord olen mõelnud, et õpetamine ei meeldi mulle sellepärast, et pidevalt on nagu mingi ettevalmistamine ja siis pead olema valmis ja on justkui esinemine, milleks vaja tippvormis olla. Et see ettevalmistamise osa nagu lisaks tööle.. Aga kui see ongi töö ise :) Siis ongi kõik chill. Lihtsalt kui on liiga palju tööd ja ettevalmistamise aeg jääb lühikeseks, see on halb.

 #2 Mul oli hea meel, et mu kirjasõber, kellega väga regulaarselt meile vahetame, ütles, et on nüüd täiega haige ja ilmselt midagi ei kirjuta mõned päevad. Sellest on mul kahju, et ta haige on, sest noh.. ta ei peaks haige olema. Aga oleksin oodanud kirja ja ilmselt hakanud muretsema, kui poleks teadnud. Ütlen seda talle ka, et olen talle tänulik. Siuke pisiasi.  Ma ei tea, kas üldse sobib siia nüüd, aga vist olen maininud, et oma eelmise elukoha linnaosagrupis jagati ainult infot, üksikuid abipalveid. Nüüd selles uues grupis mõtlen, et millised lambapead ikkagi suur osa inimesi on. Kuidas see parkis ja kuidas too parkis, ja nägin politseiautosid - kas keegi teab, mis toimub, oli ehitamine - kas keegi teab mida ehitatakse.. jne. Haiglane oma nina toppimine igasugu asjadesse, mis ei puutu neisse. Ja kommenteerimine üldse süvenemata või eelnevaid vastuseid vaatamata. Näiteks esitab keegi lihtsa küsimuse ja siis hakkab neid vastuseid tulema. 20 samasugust.. Nagu nii suur vastamis...

Vahepeal läks käest ära. Olin haige ja jaksu polnud. Aga püüan meenutada nii kaugele ulatan. #3 Tegin täna võõrale inimesele komplimendi. Ehk ütlesin midagi head. Vast talle meeldis, aga ilmselt natuke ehmus ka ja vastas kuidagi vabandavalt. #4 Olin tänulik peamiselt iseendale ja arvan, et see läheb ka hea sõnana arvesse #5 Esmaspäeva pean vahele jätma, sest tundsin end tõesti kehvasti ja palju ei mäleta. Aa... tegelikult tegin terve hunniku asju ära ka olin iseendaga üsna rahul :) Äkki aitab praegu? :) 

Mitu põhjust - nägin täna üleskutset hästi öelda või komplimenti teha; kuulsin hiljuti ühes podcastis mõtet, et mõtleme ja jagame negatiivset hulga rohkem kui positiivset, nt lennukist mahajäämisest räägime kõigile, aga lennukile jõudmisest ehk mitte. See viis mu mõttele püüda kirjutada nt kuu aega järjest siia üks positiivne asi või kiita kedagi. Asi on täiuslik, kui oma komplimendi või positiivse mõtte kellelegi edasi annan. #1 Alustame siis tasapisi, kuna mõte tuli alles õhtul. Juhtus mitu toredat asja, aga mul olu eriti hea meel mu natukene tõsisevõitu õpilaste üle, kes naeratasid täna päris palju. Neile ma seda ei öelnud siiski. 

Loen raamatut Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma ja mõtlen, kas teisedki hakkavad seda lugedes koostama nimekirju asjadest enda ümber ja sees :) No igatahes. Mõned mõtted käivad nimekirjadena peast läbi. Teiseks, tore märgata, et märkan taas toredaid pisiasju. Vahepeal oli ikka juhe koos. Polnudki midagi märgata. No ja õues ka valgemaks läinud. Seega - mingil arusaamatul moel mõnusad asjad: pastakaga täis kirjutatud kaustik, mis on paks ja kohev ja seetõttu kuidagi kosutav.

Viimati oli merelõhn, eile tundsin tööl uksest väljudes puhast lumelõhna. Kaif. Täna tundsin end paremini, pakkisin pea ja kaela salli sisse ja võtsin ratta.