mood and fusic

Oh, taas on selline lugu, et tahtsin kirjutada teisest ja kolmandast asjast ja igasugu toredaid pisikesi mõtteid on peast läbi liikunud. Mõnus on neid kirja panna. Aga nüüd on nad juba läinud. Olin kuus päeva maal ja linna tulles, tegelikult vahepeatuses Vääna-Jõesuus, ema pool, majas.. panin asjad tuppa ja rääkisin mõne sõna juttut ja lihtsalt ei suutnud toas olla, pidin õue saama. Natuke olin õues, aga ikkagi ju külas olles tahaks teistega olla. Läksin tuppa tagasi. Veidi aega hiljem, magama sättides juba, jälle sama jama, tungisin rõdule. Paistis sedamoodi, et olin nende kuue päevaga mingi kergekujulise klaustrofoobia välja arendanud. Hommikul sõitsin rattaga ja eriti väikestes kinnistes ruumides pole olnud. Vaatab, kuidas edasi läheb. Aga tahaks lihtsalt õues olla. Ja tahaks mõelda lähemalt, mida ma tahan. Ja siis mõelda, kuidas teha nii, et see olekski mu elu osa. Varsti mõtlen.

Mõnus tunne on milleski kindel olla. Eriti kui tihtipeale oled ebakindel või ei suuda otsustada või kõhkled. Mõnus on tunda, kui oled midagi õppinud või kusagile arenenud. Mul on olnud veidrad paar aastad siin viimati, aga eriti huvitavad viimased mõned kuud. Seda on raske selgitada, ükspäev tuli pähe selline sõna nagu kosmosevurr :) Pikem kirjeldus läheks vist liiga diibiks.  Aga kindel olen oma korterivalikus. Hakkasin juba natuke muretsema, et kas ma tõesti olen liiga pirts. Aga no ma ootasin seda tunnet. Et lähed sinna korterisse ja vaatad seal ringi ja kõik hakkab vaikselt paika loksuma - hind ja asukoht ja toad ja mingi üleüldine fiiling... Ja siis see tunne krutib ja krutib ja oledki kindel, et seda tahad. Ja siis tekib sellest kindlustundest omakorda mingi eufooriline tunne. No ega ma too öö väga magada ei saanud ka pärast kõiki neid tundeid. Hommikul ütlesin, et ostan kindlalt ära ja pole rohkem kellelegi vaja näidata ja teeme broneerimislepingu. Loodan, et kõik laabub sel...

Tegelikult teen ma ju loomingulisi asju üksjagu, no täna võiksin kohe nimetada näiteks kolme. Aga kuidagi ei osanud neid selle eilse tundega seostada. Huvitav tunne oli, peaks sellele pikemalt mõtlema. Sest ideid ja tegutsemistuhinat läheb ikka küllaga vaja. 

Vahepeal läks kiireks. Minu kohta ikka väga väga väga kiireks. Võib isegi imestada, et olen enam vähem kõik asjad tehtud saanud. Niisama mõtete mõlgutamiseks pole palju aega olnud.  Aga täna on selline kummaline, et tunnen end kuidagi inspireerituna, aga ei saa üldse aru, kuidas peaksin oma inspiratsiooni rakendama :D Ebareaalne. Inspiratsioon peaks tulema, kui teed midagi, eks. Mitte parajasti isegi, aga üldiselt. Aga nagu niimoodi lambist, et võiks nagu ükskõik mida teha... Ma ei tea, et ma millegi ekstra loomingulise kallal töötaks. Veider. Ometigi on selline tunne.

Mulle tundub, et natuke nõmedam kui lihtsalt kadunud asjad on sellised, mille leiad ja kohe uuesti ära kaotad. Eile otsisin oma kastidest tainakaussi ja kaabitsat ja vaatasin teisi kaste ka väheke läbi. Kuna nüüd on juba natuke selgem, mis vajalikud asjad puudu on olnud, siis oli kasulik otsida. Leidsin ka kadunud karbi rinnahoidjatega, mida tegelikult parajasti ei otsinud, aga millest olin eelmistel päevadel puudust tundnud. Olin ikka väga rahul. Täna tahtsin sealt siis ühe kasutusse võtta ja no absoluutselt ei leia kusagilt. et juba rõõmustad, et on olemas ja siis enam pole. Mh.

Oli kuidagi südantsoojendav näha täna inimesi poes maskideta. Mõtlesin, et küllap nad on kõik rahul, et ei pea mask ees poes käima. Ja siis mõtlesin, et kui tublid ja vaprad nad kõik olid, et enne maskidega käisid nagu nõuti ja loodeti, et sellest miskit kasu on. Kuidagi selline mõnus tunne oli sellest ühisest pingutusest.