mood and fusic

On läinud nii, et veedan mõned päevad Väike-Maarjas. Olen siin korra veel käinud, kunagi talvel, kui oli pime ja midagi eriti näha ei olnud. Mitte et praegu vähem pime oleks - õues on ikka väga hall ja päeval pole mul õue asja ka. Varem teadsin ma Väike-Maarjat rohkem ilmateatest. Teate küll.. Väike-Maarjas, Kuusikul -20, Jõgeval -19 jne... Kuusikul pole ka kunagi käinud. Aga mis mulle siin silma torkas, oli silt Simunasse, vist Simuna 15 vms. Simunas ei ole ma ka käinud, kuid tahaksin minna, kui teaksin, kuhu seal täpsemalt minema peaksin. Nimelt elas Simunas millalgi mu vanaema, aga ma ei teagi, millal või kas oma perega ehk koos mu koolidirektorist-joodikust vanaisa ja nende kolme pojaga. Vanaema oli ka õpetaja, bioloogia või loodusõpetuse, vanaisa vist ka midagi reaalainetest. Pole aimugi, millega mu vanavanemad tegelesid, aga vanaema polnud nende peres igatahes ainus õpetaja. Üks ta vendadest oli eesti keele õpetaja, ja minu arust oli ka ta õde õpetaja... Njah...Ühesõnaga on para...

Hiljuti kirjutasin sellest, kuidas mul mingite nimedega inimestega rohkem kokkupuuteid on kui mõnede teistega. Ja leidsin asjale mõeldes aina rohkem näiteid. Kujutan aga ette, et kui võtaksin mingi teise seisukoha, leiaksin näiteid ka sellest. See kõik meenus mulle uuesti täna, kui osalesin segastel asjaoludel luulekonverentsil (päris hea lugu: postitust üle lugedes märkasin, et olin kirjutanud "luulukonverents"). On võimalik mõelda úkskõik mida ja leida sellele toetust kellelgi luuleteostes, teoste võrdluses jne. Ja pisut selle üle  arutleda/ vaielda, aga üldiselt on kõik väga usutav ja huvitav. Vastupidiselt kõigele sellele, mis selgub  arvutiga tehtud kvantitatiivsest analüüsist, mis on kõik väga kahtlane. On humanitaarteadusi, kuhu digi ikkagi juurde eriti ei sobi. Mõnus oli aga úle pika aja rongiga sõita ja läbi pargi kõndida. Ilus sügisene. Üsna ootamatu oli see valge keset kollast ja tumehalli.

Ostsin eile poest piima. Tavaliselt, kui jaksan tassida või kotti veel mahub, siis ostan kaheliitrise. Tüdrukute poest pooleteistliitrise, sest siin suuremat pole. Ja kui ei jaksa tassida, siis kilepiima. Noh, ja kui ma siis oma piima kassalindlilt kotti hakkasin toppima, selgus, et on vaid pool piima! See oli päris imelik hetk. Tavaline piim, aga pool. Või kolmveerand, midagi sellist. Veits tundus ebanormaalne. Ootamatu igal juhul.

Nojah, viimasel ajal mõtlen peamiselt tundidest, òppetööst. Et mis ma selle või tolle grupiga mingi teema raames teha võiks. Iseenesest.. selles mõttes ok, et ma niisama ei ketra peas mõtet, et mida teha, vaid mõtlengi välja. Näiteks täna bussis tuli mitu päris head ideed. No ja siis palju muule ruumi ei jää. Et lihtsalt võtad vahepeal ajal, et muudele asjadele mõelda. Rattaga tööle sõites lähevad mõted rohkem mujale rändama, aga mõnikord pean siis kah selliseid plaane. Siiski, mulle meenub, et täna mõtlesin ka koerasitast. Oli ühe kõnnitee servas, nii poolemeetrisel muruosal selline matsakas junn. Ja ausalt öeldes, ega see ilus ei olnud. Aga ma arvan, et laguneb siiski üsna kiiresti ja midagi vist halba ei tee? Olen koerasitast ennegi mõelnud. Sest on olnud aktuaalne seoses oma koeraga. Mu meelest ei ole päris normaalne seda kilekotiga prügikasti visata. Kuidagi ebameeldiv on seda ka biojäätmetesse visata. Ja kas ta üldse sinna sobib? Olen mõnikord koera järelt üles korjatud junni p...

See nimede asi jäi mind nüüd  kummitama. Sest tegelikult on veel vähemalt kaks nime, millega oma kuidagi omamoodi lugu. Huvitav on ka, et näiteks mu isa ja vanaisade nime kandvad inimesed tulevad ka kuidagi mu juurde, kuigi rõhk on kvaliteedil mitte kvantideedil. Ema ja vanaemade nimedega ma ei tunne vist rohkem kedagi. Aga pikalt mõeldes või igasugu seoseid ja asju välja mõelda 😉

Selline huvitav kokkusattumus, et mul tekib ühe nimega inimestega kuidagi rohkem kontakti kui nt teiste nimedega. Nimi ei ole ju... noh... see on lihtsalt suvaline mingi väljamòeldis :) Näiteks olgu see nimi X :). Olen tundnud vähenalt 8 x-i, kellest üks oli mul klassivend, kellega mul eriti mingi pistmist polnud. Ta istus täpselt klassi teises otsas, asetsesime temaga klassis nagu Narva ja Kuressaare, ja ilmselt oli meil ka sama palju ühist. Peamiselt ajas asju oma pinginaabriga ja oli üldse pisut arusaamatu. Siis üks neist x-idest oli mu isa hea sõber ja mulle ka alati sümpaatne. Ega ma rohkem paljude ta sôprade nimesid ei teadnud ka vist. Meil oli üks hea pòhjus talviti sageli samas kohas viibida ja sain hästi läbi ka tema lastega, kellest ühega pidin mingi hetk ka kohtingule minema, aga sain poolel teel aru, et see on ikka täitsa vale. Vist saatsin sõbranna sõnumit viima, et minuga juhtusid kõikvòimalikud asjad ja ei saa tulla nüüd ega mitte kunagi. Täpselt ei mäleta enam, aga te...

Kui mõelda prügist nii, et mis prügikastis see läinud, olematu, siis on muidugi kõk väga lihtne, aga kui võtta vastutus selle eest, mida tarbid... Pole üldse lihtne. Niipalju siis sissejuhatuseks, ja põhjenduseks ehk sellele, miks ma olen rõõmus iga pisemagi taaskasutussaavutuse üle :) Muidugi on tore asendada ühekordseid asju uute ilusate korduvkasutatavatega, aga veel ägedam on leida kasutust asjadele, mis sul juba niikuinii olemas on (kuigi ilusaid uusi asju on muidugi ka väga mònus kasutada :) ). Näiteks need lukuga müslipakid. Sinna on väga hea hiljem miskit söödavat piknikule või tööle või klassiekskursioonile kaasa pakkida. Muidugi peaksid papist müslipakid  vist üldse paremad olema, aga kui kättesaadava hinnaga lemmikmüsli on sellises pakis, mis sa siis teed. Aa! Tegelikult peaks oma müsli ise tegema :) Nii et alati saab veel paremini. Aga parem rohkem natuke paremini kui kübeke ideaalselt. Vähemalt mis puutub keskkonnahoidmisse.