mood and fusic

Üldiselt on mul kodust tööle päris hea rattatee. Kesklinnas on natuke jukerdamist, just Kadrioru pool. Aga siis Pirita tee ääres ja Lillepi pargi servas on jällegi eriti mõnus sõita. On siiski üks kummaline koht, kus pole muud teha, kui üle muru sõita. See teejupp, mis paistab òiges suunas edasi minevat, tegelikult ei lähe, see lõppeb trepiga. Siis saab muidugi autoteele minna. Aga rattatee on ju ometi olemas. Ainult et teisel pool. Sõidan iga päev siis sealt üle muru. Ja tagasi ka samamoodi.

Sõitsin eile üle nii pika aja bussiga tööle, et mul ei tulnud meeldegi, mis peatuses pean maha minema.   Vaatluse põhjal saan muidugi aru, kus mu peatus on, aga kuna bussides peatuste nimede ütlemise loogika minuga ei ühildu, sattusin segadusse. Õnneks läks paar inimest veel samas peatuses maha ja kõik sujus, kuid täna rattaga tulles kulges buss (saabusime lihtsalt peatuse juurde samal ajal, rattaga ikka sõitsin rattaga, mitte bussiga) Sarapuu peatusest sujuvalt mööda, sest väljujaid ega sisenejaid polnud. Niisiis, sõitsin eile selle bussiga ja seisin keskosas akna all, nii et mulle jäid nina alla bussi kasutamise reeglid, ega neid kaugemalt lugema ei ulatukski. Reeglitest olen varemgi kirjutanud. Ja ütleme nii, et neid oli ühe bussisõidu kohta väga palju. Enamik neist olid muidugi loogilised ja iseenesest mõistetavad, kuid üks torkas dramaatiliselt silma. Eriti kuna mul on joogipudel kadunud (igaveseks) ja uut pole suutnud osta, ja mul on pidevalt janu, siis käsk bussis mitte juu...

Õhk nagu ütleks: naudi seda hommikukargust, täna tuleb kuum päev! Ilmateade väidab, et ma kuulen valesti: today is forecast to be cooler than yesterday. Aga hommik on siiski imeilus! :) Olen üldse suur hommikute fänn. Et nagu kõik võimalused on jälle uuesti olemas ja võiks teha mida iganes. Eriti varahommikul, kui on tuulevaikne ja päikseline ja vaid üksikuid inimesi liikvel. Absoluutselt power :) Kui järele mõelda, siis mulle meeldivad väga ka õhtud, olustiku poolest, valguse ja fiilingu poolest. Ise olen õhtuti pisut väsinud.