Rattaga sõites mõtlen ikka jaburatele reeglitele. No ma ei suuda neid järgida. Või täpsemini, mul pole absoluutselt mingit soovi neid järgida. Näiteks see tobe reegel, et tee ületamiseks peab rattalt maha tulema. Või need raudteede ületamise rauad. Enamasti on sòites tee ületamine nii ratturi kui autojuhi jaoks meeldivam, kiirem ja mõnikord ka turvalisem. Kui kuidagi on vaja öelda, kuidas rattur peaks teed ületama, siis võikski keskenduda sisule, ehk miks see oluline on. Ehk rattur peab veenduma, et autojuht teda märkab, ja suudab ka pidurdada, või kui ei märka, siis suudab rattur pidurdada. Ehk lähene aeglaselt ja tutvu olukorraga.

See raudtee teema on ka omaette teema. Aga nt kui on laps lapsetoolis, siis sujuvalt sõitmine on igatahes turvalisem kui raudade vahel manööverdamine. Ilmselt igaüks, kes lapsega on sõitnud, teab, kuidas tool ratta tasakaalust välja viib, kui seda käekõrval lükata. Ja sealjuures veel üsna piiratud võimalustes manööverdada pole üldse tore. 

Selliste reeglite teine jama on see, et neid kasutatakse õigustusena või süüdistusena. Eriti selliseid jaburaid, millest mõistlik inimene mööda vaatab.

Üks pikemaid ja tüütumaid kogemusi, selliste tobedate nõuetega on mu jaoks olnud vahetusjalatsid. Et kui mul on jalgadel hea olla ja ma kooli põrandat ära ei määri, ma ei suutnud näha vajadust vahetusjalatsite jaoks. Peaegu kannan siis, kuk tahan. Tööl mul ikka ühed kingad on, talvel kannan, sest tahan. A koolis kästi. Igal võimalusel hiilisin sellest mööda. Muidugi on muhedam, ja loob kuidagi kodusema meeleolu, kui õpilased talvel sussides on vms, aga õpilasena ma ei suutnud seda tunda. Koolis oli muidugi muidki selliseid. 

Muidugi on selliseidki reegleid, mis on tüütud, kuid siiski mòistetavad. Mõnikord aitab neid mõista ka parem põhjendamine ja siis on neist ka võimalik kinni pidada.

Sellega seoses meenub, et ma ei usu ka vastust "ei saa" või "nii ei saa teha" või "pole võimalik". Kogemus näitab, et enamasti saab. Kui täpselt nii ei saa, siis saab natuke teisiti. Asi on sageli ikka vaid tahtmises. Mäletan, kuidas Saksamaal üks rongijaama piletimüúja kombineeris mulle rongi- ja bussisõidust kokku marsruudi lennujaama, kui olin Mannheimis maha jäänud viimasest bussist Frankfurt Hahni, kuna bussi sõiduplaan muutus just samal päeval ja viimane buss väljus tund aega varem. Nii lihtne oleks tal olnud öelda, et ta ei saa midagi teha, sest ega see polnud üldse tema asi. Aga mulle oli see täiesti pööraselt abiks.