Ükspäev lindistasin fotokaga üht lauluideed ühele Picnicu uuele loole (keset suuremat keeleteaduslikku tegevust muidugi) ja fotokas jäi pidama sellisesse asendisse nagu pildil on. Kuidagi nii mõnusad olid need värvid, et pidingi pildi tegema :)


Ostsin lõnga ja vardad ja kõik töötas justkui iseenesest. Ühesõnaga muudkui koon, aga täpselt üldse ei tea, mida peaks tegema. St mitte mis eset, seda ma tean, et tegemist on mütsiga, vaid et kuidas see kudumine tegelikult ikkagi käib. Aga peatuda ka ei saa, nii mõnus on! :)