Leidsime lapsega eelmisel nädalal kassi. Kuidas kasse leitakse? No nii, et jalutad mööda kodutänavat ja kass (kaelarihmaga) kükitab hirmunult puu otsas. Aitad kassi alla ja kass kükitab tänava serval edasi. Tuled õhtul hilja uuesti mööda kodutänavat, kass ikka kükitab hirmunult.
Laps tassis kassi süles koju. Mina tegin kassist pilti, kirjutasin kuulutuse, printisin värviliselt välja ja hommikuks olid kuulutused ümberkaudsetel tänavatel, loomade hoiupaiga lehel, kassiabi lehel... Omanikust kippu ega kõppu. Olin hämmingus, sest kass oli noor ja kaelarihmaga ja eeldasin, et leian juba otsimiskuulutused mõnest foorumist ja online teadetetahvlilt. Lisaks tahtsin kassi ruttu omanikule tagastada ka seetõttu, et kodukass ei andnud leitud kassile asu. Pealegi pidin paariks päevaks ära sõitma ja tol hetkel oli olukord pisut keeruline. Õnneks lahenes ja sain hakkama, nagu ikka. Kassid olid paar päeva lahus ja mina sain oma sõidud sõidetud. Mõni päev pärast kuulutuste levitamist helistas mulle inimene, kes oli selle kassi kord varem leidnud. Selgus, et kas elab samas tänavas ja tal lastaksegi vabalt õue hüpata ja olla juba ennegi teda leitud ja omanikul võttis päris kaua enne kui ühendust võttis. Olime helistajaga ühel meelel, et kass vajab uut ja paremat kodu. Samal ajal kakles leitud kass kodus jälle kodukassiga.
Oh seda urinat ja kiunimust ja tuuseldamist. Midagi vist pandi selle käigus paika, sest praeguseks kassid müravad, mitte ei kakle ja tunduvad üksteise seltskonnaga päris rahul. Mina olen ka rahul, sest kodukass rapsib minu varvaste asemel leitud kassi kõhtu.
Leitud kassile oli siiski vaja uut kodu ja uskumatul kombel leidsimegi selle helistaja tuttava läbi. Kass saab mõnusa peremehe ja hubase kodu juba järgmisel nädalal. Oeh. Küll on armas. Ja veidi kurb ka.
Comments