mood and fusic

Lugusid elust: üks mees kõndis mu ees läbi vabaduse väljaku tunneli, suundus treppide juures prügikasti poole, kohmitses miskit ja lajatas siis oma meheuhkuse prügikastile (seal selline kõrge laia servaga kast) ja tühjendas põie. Päris sõnatuks võttis, kuigi olin ka enne vait olnud... Enne seda oli üks mees mu juurde tulnud: "Proua... Kas te saaksite mind aidata. Kas te saaks mulle anda ühe euro, ma tahan säästumarketist pirukat osta, nii nälg on." Aeh, mul oli kott küpsiseid täis, pidin viima ühele ja teisele. Andsin paar tükki talle siis - kuivatatud puuviljade täidisega küpsised, usun et oli toitev ja maitsev.

Olen Tallinna ujulates eriti tubli olnud, aga täna tegin siiski unustamisdebüüdi siinmail. (Kui keegi juhtub lugema, ja on siin varemgi lugenud, siis ilmselt ongi kõige rohkem lugusid siin sellest, kuidas ma oma ujumisriideid mööda erinevaid ujulaid taga ajan :). Unustasin nüüd Kalevspasse absoluutselt kõik ujumisasjad, st kahed prillid, kahed ujukad ja ühe mütsi. Muidugi helistasin ka juba ja ehk saan homme kõik kätte. Väga loodan, arvestades, kui kaua ma seda trikood otsisin. Ei saanud kokkuvõttes kõige ilusam, aga parima lõikega, mis siinses kasinas valikus saada olid. Nii et tunneksin tast puudust. Kalevspa muidugi imeb oma jubeda hinnapoliitika ja kiviliku suhtumisega, aga mis teha, see on ainus ujula, kuhu muhedalt ilma autota saab. Kui praegu kroonid oleksid, käiksin seal siiski ilmselt harvemini. Peakski neile ütlema seda. Viimati otsustasin öelda Prismale, et see on ikka liig mis liig, et kassapidajad pooled asjad kilekottidesse topivad ka siis, kui paluda neil seda mitte teha...

Mütsi saingi siis valmis ka. Kõik toimis, kuigi pold elu sees mütsi teinud ja ühtki õpetust ei olnud. Pisut vaatlesin olemasolevaid mütse, aga kõik olid kas heegeldatud või poest ostetud, nii et suurt abi neist polnud. Tuti tegin ka mütsile, mingite noorpõlve mälestuste põhjal. Nüüd on häda selline, et jubedalt tahaks veel kududa, aga lõnga pole hetkel. Lugemiseks on hilja, aga küll kooks :) Täna oli muidu vaheldusrikas päev. Kokkuvõttes, keskmiselt - ok. Umbes nii, et üles alla üles alla üles alla. Lõppes fiaskoga. Mõte oli teha peaaegu liiga hiline rattasõit ja viia sõbrannale pirukaid ja üks sünnipäevakutse. Kõigepealt ei leidnud laps kindaid (need olid koolis, selgus hiljem), siis selgus, et sõbrannat pole veel kodus (aga otsustasime siiski sõita). Siis oli vaja rattale kinnitada tuled. Esituli jäi imelikult rippuma ja selgus, et miskine polt oli ära kadunud. Tagatuli sai justkui kinni, aga jäi lonti ja vahepeal kadus ära ka mutter (kui ma nüüd terminoloogiaga puusse ei pane...) ja...

Ükspäev lindistasin fotokaga üht lauluideed ühele Picnicu uuele loole (keset suuremat keeleteaduslikku tegevust muidugi) ja fotokas jäi pidama sellisesse asendisse nagu pildil on. Kuidagi nii mõnusad olid need värvid, et pidingi pildi tegema :) Ostsin lõnga ja vardad ja kõik töötas justkui iseenesest. Ühesõnaga muudkui koon, aga täpselt üldse ei tea, mida peaks tegema. St mitte mis eset, seda ma tean, et tegemist on mütsiga, vaid et kuidas see kudumine tegelikult ikkagi käib. Aga peatuda ka ei saa, nii mõnus on! :)

Nagu juba põgusalt jutuks oli, kass on tagasi. No ei võetud teda omaks ja võimalik, et tõepoolest oleks vaja talle kodu, kus oleks rohkem rahvast, nii inimesi kui loomi. Hetkel läheb kassidel hästi ja täna läheb minul ka, sest ei toimunud öösel äratust ei kell 3 ega ka kell 5. Kassid ärkasid koos äratuskellaga, 6.40. Ja positiivne on see, et vist olen aru saanud, kuidas kassi toita, nii et tal kõht lahti poleks - sama toit iga päev. Aga naljakas on see, et Siiri tahab köögivilju süüa ja tal on seedimine õnneks ka tiptop. Eile sõi hakkliha asemel mitu lõiku kabatšokki ja pärast pani laualt toore rohelise oa pihta. Jooksis uba hambus minema ja krõmpsutas selle ära. Täna hommikul rebis lisaks veel ühele oale pärast ka kapsalehe kaasa. Lahe kass! :)

Leidsime lapsega eelmisel nädalal kassi. Kuidas kasse leitakse? No nii, et jalutad mööda kodutänavat ja kass (kaelarihmaga) kükitab hirmunult puu otsas. Aitad kassi alla ja kass kükitab tänava serval edasi. Tuled õhtul hilja uuesti mööda kodutänavat, kass ikka kükitab hirmunult. Laps tassis kassi süles koju. Mina tegin kassist pilti, kirjutasin kuulutuse, printisin värviliselt välja ja hommikuks olid kuulutused ümberkaudsetel tänavatel, loomade hoiupaiga lehel, kassiabi lehel... Omanikust kippu ega kõppu. Olin hämmingus, sest kass oli noor ja kaelarihmaga ja eeldasin, et leian juba otsimiskuulutused mõnest foorumist ja online teadetetahvlilt. Lisaks tahtsin kassi ruttu omanikule tagastada ka seetõttu, et kodukass ei andnud leitud kassile asu. Pealegi pidin paariks päevaks ära sõitma ja tol hetkel oli olukord pisut keeruline. Õnneks lahenes ja sain hakkama, nagu ikka. Kassid olid paar päeva lahus ja mina sain oma sõidud sõidetud. Mõni päev pärast kuulutuste levitamist helistas mul...

Hee, viimati kirjutasin eelmisel aastal. No ja niikuinii on kõik siinsusest juba võõrdunud ja üldse on infot või pigem selle allikaid kõvasti juurde tulnud sellest ajast saadik, kui kunagi kirjutama hakkasin. Aga! Mulle meeldib siin vahel lugeda, mis ma kirjutanud olen. Ja mõnikord on blogist kasu ka. Näiteks rääkisin hiljuti kellelegi, sellest Itaalia filmist, millest eelmises postituses juttu oli. Ja kurtsin, et olen täielikult unustanud selle uhke pastaroa nime, mida filmis valmistati. Ja ennäe, olin siia kirja pannud, tubli! Ükskord tahtsin kirjutada, et kohtasin poes ääretult meeldivat teenindust ja püüdsin seda kohapeal ka väljendada, ei tea kas õnnestus. Pood oli Ülemiste keskuses, Vila. Ja tegemist oli veel õpilasega. Niisugust abivalmidust, asjalikkust ja soovitusti kohtab harva. Ja siis pärast samas keskuses lillepoes sai ka lillepoe müüja mu käest komplimente, sest pood oli kuidagi väga ilus ja lilled erilisest kaunilt ja harmooniliselt sätitud. Samas, käisin üle pika aja Ke...