mood and fusic

See 21. juuni rõõmsameelsus tundub muidugi mõistetamatu, kuid asjad on siiski käsile võetud.

Sõnamoodustusest: laps toksis kokteilitikuga pannkooki ja ütles rõõmsalt: tikker! :) Tükk aega mõtlesin, et siis kas nendest aukudest peaksid kujutletavad okkad tulema või mis tikker. "Nagu tikkimismasin!"

Täna hommikul tundus, et saan hakkama nende asjadega, mida ma teha tahan. Vähemalt teen ära. Tundub sedasi. Püüan seda tunnet mitte kaotada nüüd :)

Lõpuks ometi hakkab Blonde Redheadilt miskeid uudiseid ja uusi lugusid tulema. Tore. http://www.blonde-redhead.com/

Hea, et vähemalt laps huvitavaid lugusid räägib, muidu läheks siin ikka päris igavaks ja tüütuks. Niisiis, järjekordne pikk autosõit (kuid seekord hulga huvitavamal kellaajal, start kell 6 hommikul) ja millegipärast võttis teemaks ahvide ja inimeste seosed, et kuidas nendest ahvidest ikka inimesed said ja nii. Eks ma püüdsin siis seda võimalikku varianti natuke tutvustada. Muidugi järgnes mõttepaus. Ja siis: "Kui mina oleksin ahv, ma ei hakkaks arenema."

On üks lugu, mõtlesin, et lauldakse prügist. Aga laps laulis muudkui prüügli prüüügli prüügli ... Tuli siis see lugu jälle raadiost ja kuulan, et tõepoolest on l-täht sees. Et miks see laulja nii veidralt hääldab, aga no need lauljad on ju teada kamp, teevad igast asju omamoodi. Ja siis äkitselt taipasin, või arvasin taipavat, tõde ei teagi tegelt, igatahes tundus mulle siis, et tšikk ei laula prügist vaid rüütlitest. Kuidas tegelt läheb? Noh....eks ole. Ja ilmselt paremaks ei lähe ka, kui mõned hetked välja arvata. Püüan siiski hea näo tegemist jätkata. Nagu ikka. Aa, vaatasin, head näod hakkavad otsa lõppema. Jah, ka pilk peeglisse kinnitas sama. Olen märganud ka märgatavat langust ajutegevuses. See on muidugi ekstra kurb, aga lollil olla lihtsam elu. Selles mõttes ehk kompenseerib nägude defitsiidi. Tegelt ma ei tea, mida teha.

Käisin täna lapsega kinos. No ta tahtis minna ja piletid on ju ka odavamad ja pealegi tegin ju ennast ükskord kõigi kinode kliendiks või sõbraks või klubiliikmeks või mis need ongi. Kahjuks ühtegi normaalset filmi polnud, aga lapsele tundus Shrek siiski väga ahvatlev. Minu meelest oli ikka päris halb film. See "ma ei teadnud, mis mul olemas on enne, kui kaotasin kõik" oli ikka nii imal ja vaevalt et lastele sellest teemast midagi kohale jõudis. Lohetaltsutamise film istus mulle ikka kordi paremini. Teist korda nautisin seda isegi rohkem ja märkasin igasuguseid huvitavaid asju, mis esimesel korral kahe silma vahele jäid. Lohefilmi muusika oli ka täitsa kuulamist väärt. Võiksin vabalt veel vaadata. Lisaks sattusime seekord mingisse eriti suurde kinosaali, kus oli ka jube palju rahvast. See popkorni värk mind vist väga ei häirigi, aga kõrval sõi üks mees mingeid komme väga krabisevast kilekotist ja see oli küll tüütu. Ja need prillid olid palju ebamugavamad kui Cinamonis, silmad...

Jätkame teemal eneseusk, enesekindlus, kompleksid ja muu säärane. Umbes neli-viis aastat tagasi, kui mulle ikka mitmelt poolt oli kinnitatud, et ma üldse tõlkida ei oska, mõtlesin, et olgu, teen veel üheainsa tõlke ja pärast seda enam midagi ei tõlgi. See üks oli TÜ-sse, magistriõppe sisseastumistõlge. Ootamatult saingi sisse (ilmselt seal valiti halvemad välja, et paremad saavad ise hakkama). Õppida oli päris tore ja enda arust õppisin päris palju ja minu arusaamad mitmetestki asjadest muutusid. Muutusid hiljem edasi ka muidugi, kohati täitsa teistes suundades. Mõtlesin, et peaksin nagu midagi oskama juba. Enda arust olen ka üsna põhjalik ja kriitiline, kuigi kohati väljendun ehk tõesti liiga keeruliselt ja mõnikord konarlikult. Siiski on jälle kätte jõudnud see hetk, kus on tunne, et ei taha kunagi enam midagi tõlkida. Sest raske on leida mu tõlkest lauset, mis poleks põhjalikult ära parandatud. Kohati on parandused minu meelest küll ainult maitse asi, nt metspähkel - sarapuupähkel ...