Annu ase oli kuidagi magamistoast terrassi ukse juurde sattunud, ilmselt ootas, et keegi klopiks. Seega oli magamistoas ainus pehme koht voodi. Olin voodis ja mängisin telefonimängu :) Tuli Annu. Seisis voodi ees (no teada ju, et ei tohi tulla või noh, siis kui inimlooma hingamine on raskeks ja ühtlaseks muutunud, siis alles) ja astus paar sammu ühele poole, sammu teisele poole, seisis, lasi pea alla, kaalus variante. Igaks juhuks ütlesin vahepeal -ei tule. Noh, tegi paar ringi ümber enda, et äkki viskaks ikka sinna kõvema pinna peale, aga ei suutnud. Ja lõpuks, kujutate ette! Tuleb loom otsejoones minu juurde, viskab oma pea minu kaela ümber ja sätib ennast otse mu kõrvale voodisse magama! Milline jultumus! Milline kavalus! Loomulikult ei suutnud ma sellise kallikalli peale looma ära ajada. Ebanormaalne sedasi looma kaisus magada. Aga nii armas oli :) Õnneks tal vist hakkas palav ja läks minema varsti. Eile õhtul kloppisin tal aseme ära ja tõstsin magamistuppa tagasi. Loomal kah kergem olla :)

Mure on nüüd selline, et ma ei leia oma trikood :)
Tallinnas arvasin, et on Otepääl, Otepääl vist peaksin arvama, et on Tallinnas. Äkki jäi kuhugi ujulasse... Nõmme ujulasse ilmselt.. või käisin ma viimati Pühajärve ujulas? :(( Kuradi tüütu.
Viimati arvasin, et see pluus, mille Tallinnas tahaks peole selga panna on Tallinnas. Tulin Tallinna - polnud. No ilmselt Otepääl, mõtlesin. Sama päeva õhtul selgus, et olin siiski külla unustanud. Tallinna, naabermajja.
Oeh.

Rõõmsamas toonis - eile tegime Pärdiga piparkoogitaina valmis. Täna tegime poolest tainast piparkooke. Oli positiivne ettevõtmine, lapsele meeldis väga.
Õues on õnneks juba nii pime, et ei paista välja, kui hall kõik on ja kuidas vihma muudkui tilgub...