Pold päeval vigagi täna, laps oli hea kaaslane, viginaid polnud, nii et igati tore pühapäev, kuigi juhtusid sellised asjad:
1. Lõpetasin oma imeliku lööbe kreemi määrimise, kuna internetist pakendi infolehte lugedes :) selgus, et ammu oleks pidanud lõpetama ja juba hommikul nägin halb välja. Päevapeale hakkas lööve ka valutama, aga järvevesi rahustas tsipa maha. Homme arstile siis (kuna põlvevigastusega Kalmer, kes meie juures praegu koos Kapiga sanatoor...ee..saneerib, peab enivei minema, et seekord saatekirjaga Tartusse arstile minna ja no seltsis ikka mõnusam arsti ukse taga istuda)
2. Vigastasin jalga väga totralt ja valusalt jalgrattaga - nüüd on hullult valus, väike tumepunane kriips ja paistetus. Kuigi iseenesest muud ei juhtundki kui et peaaegu Otepääle mäes üles jõudmisel jäi väikse ratturi ratas siiski toppama ja vajus teda ootavale minule lihtsalt tasakesi peale. Mingi närvi peale vist ühe terava kohaga. Igatahes seisin vähemalt minuti või kaks liikumatult, nii et suu oli lahti ja kere valus krõnksus.
3. Üks Lego tükike kukkus terrassi alla (katastroof missugune, kuigi on väike lootus, et ehk saab kätte, kuna üks päev ühe saime)
4. Ujumas käies kaotasin ära oma võtme. (Sõitsin õhtul veel rattaga me marsruudi läbi, kuid ei miskit.)
5. Koju jõudes (õnnes oli üks teine uks pisut irvakil ja pääsesime ikkagi sisse), jooksis Annu välja, Pere peenleiva pakk hambus. Võtsin paki, pakk oli kleepuv. Kahtlane. Kui toimus esimene ebaõnn ehk jalavigastus, sõitsime parajasti poodi ja ostsime, nagu ikka, leiba ja piima ja seekord ka suhkrut, sest oleks veel ühte imelist rabarbrikooki tahtnud teha. No see suhkur meenuski siis mulle, kui kleepuvat leivakotti käes hoidsin. Üldse ei tahtnud kööki minna, aga tasakesi hiilisin ikka ligi ja loomulikult oli köögipõrand kaetud suhkrukihiga.. Koer oli vait kui sukk ja kuigi värav oli pärani püsis loom maadligi ja ei taht üldse liigutatagi ennast.
Nüüd kuulsin ühes Eesti krimkas Au Revoir Simone´i lugu Sad Song. Oleks vaja koerad ära pesta, neil kõhud täis sööta ja igaks juhuks rohkem täna mitte midagi teha, sest tundub suhteliselt ohtlik päev.
1. Lõpetasin oma imeliku lööbe kreemi määrimise, kuna internetist pakendi infolehte lugedes :) selgus, et ammu oleks pidanud lõpetama ja juba hommikul nägin halb välja. Päevapeale hakkas lööve ka valutama, aga järvevesi rahustas tsipa maha. Homme arstile siis (kuna põlvevigastusega Kalmer, kes meie juures praegu koos Kapiga sanatoor...ee..saneerib, peab enivei minema, et seekord saatekirjaga Tartusse arstile minna ja no seltsis ikka mõnusam arsti ukse taga istuda)
2. Vigastasin jalga väga totralt ja valusalt jalgrattaga - nüüd on hullult valus, väike tumepunane kriips ja paistetus. Kuigi iseenesest muud ei juhtundki kui et peaaegu Otepääle mäes üles jõudmisel jäi väikse ratturi ratas siiski toppama ja vajus teda ootavale minule lihtsalt tasakesi peale. Mingi närvi peale vist ühe terava kohaga. Igatahes seisin vähemalt minuti või kaks liikumatult, nii et suu oli lahti ja kere valus krõnksus.
3. Üks Lego tükike kukkus terrassi alla (katastroof missugune, kuigi on väike lootus, et ehk saab kätte, kuna üks päev ühe saime)
4. Ujumas käies kaotasin ära oma võtme. (Sõitsin õhtul veel rattaga me marsruudi läbi, kuid ei miskit.)
5. Koju jõudes (õnnes oli üks teine uks pisut irvakil ja pääsesime ikkagi sisse), jooksis Annu välja, Pere peenleiva pakk hambus. Võtsin paki, pakk oli kleepuv. Kahtlane. Kui toimus esimene ebaõnn ehk jalavigastus, sõitsime parajasti poodi ja ostsime, nagu ikka, leiba ja piima ja seekord ka suhkrut, sest oleks veel ühte imelist rabarbrikooki tahtnud teha. No see suhkur meenuski siis mulle, kui kleepuvat leivakotti käes hoidsin. Üldse ei tahtnud kööki minna, aga tasakesi hiilisin ikka ligi ja loomulikult oli köögipõrand kaetud suhkrukihiga.. Koer oli vait kui sukk ja kuigi värav oli pärani püsis loom maadligi ja ei taht üldse liigutatagi ennast.
Nüüd kuulsin ühes Eesti krimkas Au Revoir Simone´i lugu Sad Song. Oleks vaja koerad ära pesta, neil kõhud täis sööta ja igaks juhuks rohkem täna mitte midagi teha, sest tundub suhteliselt ohtlik päev.
Comments