Mu lemmikmäeks osutunud mägi. Kahjuks ei saa nime öelda, sest kaart on mul kotis, aga kott on veel lennujaamas, sest millegipärast otsustasid kotid sõita Helsinkist teises suunas, ilmselt Dubaisse. Aga mägi oli mõnus. Selle alumises osas sõitsin saabumispäeval, lumelauaga. Oli parasjagu lauge. Aga süda läks iga kord üles jõudes pahaks, kuigi kõrgust oli tal vist 1500 meetri ringis. Selle mäe ülemises osas, kust pilt on tehtud, sõitsin viimastel päevadel. Oli kõige mõnusam nõlv, sest paraja kõrguse tõttu ei sulanud lumi väga pudruseks ja samas ei olnud ka liiga järsk. Aga nii oli ka, et sama järsk nõlv poole kõrgemal tundus hulga hirmsam, kui madalamal asuv. 
Siin ma siis sõidan :)
Kohe kohapeal oli näha, et fotolt ei saa midagi aru. Isegi niisama kohapeal vaadates ei saa kõrgustest, suurustest ja järskusest aru. Paistab eemalt madal ja lauge, lähedalt suur, pikk ja järsk. Aga noh, pilte tegin ikka ja näitan ikka, kuigi aimu saab kõigest siiski ainult kohapeal.
Väikesed laviinid. No sellised peasuurused ja nii.
Mõnede mägede otsas oli sellised kahuri moodi asjad, kust lasti vist suure hooga õhku välja vms, et potentsiaalsed laviinid siis kohe ära tuleksid.
Igasuguseid huvitavaid asju selgus seal La Clusaz´s. Et ühe piletiga saad umbes 30 nõlvale, mis on mitme mäe erinevatel külgedel ja igale poole on võimalik saada suusaliftide abil ja siirderadu mööda. Siirderajad on sellised lahedad umbes autotee laiused rajad, mis liiguvad õige pisut allapoole, aga pigem ikka edasi, sellised mõne kilomeetri pikkused rajad, kus on hea vaikset sõitu harjutada. Kohati lookleb rada üsna järskudel kohtadel - kohe raja kõrval lihtsalt põhimõtteliselt nagu kuristik. Eriti ohtlikes kohtades või autoteede ääres on võrk ees, aga üldjuhul siiski mitte. Päevapeale läksid siirderajad eriti aeglaseks, sest lumi sulas ja liikumine oli keeruline. Siis oli hea harjutada hoopis lumelauaga edasi hüppamist, millest, üllatus-üllatus, jäid kõige valusamaks õlad ja turi.
Ühe päeva sõitsin ka suuskadega, tahtsin kõige kõrgemasse kohta minna (La Balme, u 2250 m), istusin aga ühes kohas vale tooli peale ja sattusin mingi eriti nukra nõlva peale, nii et õigesse kohta jõudsin alles 2 tundi pärast starti :) See-eest kihutasin sedasi, et poole mäe peal olid jalad läbi ja pidin puhkama. Mõnus oli.
Kõht läks tühjaks alles eelviimasel päeval. Ostsin lemmikmäel quiche´i. Oli selline personaalne quiche. Väikses vormis küpsetatud ja ühest küljest väga munane (nagu see ahjuomlett laeva peal), teisest küljest kuidagi juustune, nii et kokkuvõttes ei saanudki aru.. Mõtlesin, et äkki on taina peal juust ja siis munakiht.
Viimastel päevadel ei läinud enam ka süda pahaks ja just hakkasin otsa peale saama, kui oli viimane päev ja ärasõit. Viimasel päeval käisime mäel väänikuga kahekesi. Väänik suuskadel, mina lumelaual - paras paar. Hakkama saime, väga lahe oli.
Tahan veel :)
Aga õnneks on siin ka mõned head asjad, mida oodata. Ja nii hea, et päike tagasitulekupäeval paistis. Väga julgustav ja ergutav.
Comments