Paljudest asjadest olen tahtnud kirjutada, aga internetti polnud käepärast ja hoog, mis oli värskete muljete kirjapanekuks sees, on nüüdseks vaibunud. Algul tahtsin rääkida sellest glämmilaadast, mis osutus vastupidiselt mu ootustele üsnagi lahedaks ürituseks. Noh, hilpe oli meeletult ja kõik oli väääääga kirju ja enne linnarahva saabumist olid kohal eranditult väga moekalt-glämmilt-metsikult riietatud tegelased, nii et mul oli oma põlvini seeliku ja roosa kampsuniga päris kompleks kohe...Aga pold hullu, eks ma sain ju üle :) Pealegi olid mul väga ilusad kõrvarõngad ;) Ja noh, selles mõttes ka lahe, et kui osadel inimestel tõepoolest on neid riideid vaja niii palju osta, siis on igati mõistlik osad neist teisele ringile saata. Öko noh. :)
Sama päeva õhtul siis... Kõigepealt Jarek Kasar ja Tõnis Mägi. Ei teagi, mida nüüd öeldagi. Võimas oli. Kaks meest ja kaks klaverit ja juttu ja muusikat jätkus.. Ja noh, Terry Callieri oligi päris elus Terry Callier ja laulis kõiki neid ilusaid lugusid.. Mul oli selline uni peal, et lõpupoole pidin peaaegu magama jääma. Jube lugu. Nagu Londonis Roy Ayersi kuulates, pea käis kolks ja kolks, kuigi kontsert oli super ja ei jätnud ju sugugi külmaks. Aga jah, uni on tugevam kui mina... Ja mulle meeldis see Kumu saal ja toolide ja lava paigutus. Hästi intiimne ja helge... Valged seinad ja ümber lava paigutatud toolid. Ise istusin külje peal, aga kõik kostis hästi ja ma pole kunagi mingi eriline helispetsialist olnud. Kui kõik kostab on ok. Jäin väga rahule ja piletihinda ei pidanud sugugi kalliks.
Pühapäeval leidsid aset hoopis teistsugused sündmused, millel pikemalt ei peatuks, aga peaks lihtsalt oma head vanaema hea sõnaga meeles. Rahulikku puhkust.
Ja kui lõpetaks nüüd Eesti moodi :) Kuidas on Eesti moodi? Noh, kiruks natuke naabreid ja viriseks teiste inimeste kallal? Enam vähem. Eks ole, mõnikord kui olen ise pahas tujus, siis andke ainult võimalus kellegagi pahandada ja ta saab topelt. Aga seda juhtub ikkagi harva. Sageli vaatan, et inimesed kohe nagu ootavad seda võimalust, et saaks aga kellegi kalla võtta. Oli kord sedasi, et lasin lihtsalt ühe suvalise maja eest bussijaama kandis Annu autost välja pissile... ja kakale. Ja mul oli muidugi junnikott kaasas. Aga noh nii kui Annu sinna kakale hakkas, olid mutid jaol ja oioioiooi. Noh, sõimasin vastu ja lehvitasin oma kilekotiga nende nina alla (kahjuks veel tühjaga). .. Või siis täna. Venitasin õueminekuga päris pikalt ja Annul juba siuke pissihäda, et täitsa lõpp. Nii kui õue sai, kohe pissile. Sinna muruplatsile, mis ikka maja ja kõnnitee vahel on. Ja siis esimese korruse mutt kohe sõrme viibutama seal. Ma ei tea, kas ta arvas, et Annu kakab või siis oligi see pissimine nii jube lugu... Kusjuures siin maja ees on veel olnud. Kõrvaltrevpikoja esimese korruse akna alla sattus jälle pissile ükskord mu koer. Ja mutt kohe õiendama, et talle ei meeldi, kui tema akna all koer pissib. Viisaka inimesena ja üllatusest kangestununa vabandasin, kuigi tegelikult oleks pidanud hoopis vastu virutama, sest kui palju (ja VÄGA palju) olen mina pidanud tema kuramuse laste mingi kuramuse tümakat kuulama, nende maja ees jõlkumist ja räuskamist kuulama.... Olin vägagi kuri, et magasin maha hea võimaluse see talle nüüd kaela valada.
Sama päeva õhtul siis... Kõigepealt Jarek Kasar ja Tõnis Mägi. Ei teagi, mida nüüd öeldagi. Võimas oli. Kaks meest ja kaks klaverit ja juttu ja muusikat jätkus.. Ja noh, Terry Callieri oligi päris elus Terry Callier ja laulis kõiki neid ilusaid lugusid.. Mul oli selline uni peal, et lõpupoole pidin peaaegu magama jääma. Jube lugu. Nagu Londonis Roy Ayersi kuulates, pea käis kolks ja kolks, kuigi kontsert oli super ja ei jätnud ju sugugi külmaks. Aga jah, uni on tugevam kui mina... Ja mulle meeldis see Kumu saal ja toolide ja lava paigutus. Hästi intiimne ja helge... Valged seinad ja ümber lava paigutatud toolid. Ise istusin külje peal, aga kõik kostis hästi ja ma pole kunagi mingi eriline helispetsialist olnud. Kui kõik kostab on ok. Jäin väga rahule ja piletihinda ei pidanud sugugi kalliks.
Pühapäeval leidsid aset hoopis teistsugused sündmused, millel pikemalt ei peatuks, aga peaks lihtsalt oma head vanaema hea sõnaga meeles. Rahulikku puhkust.
Ja kui lõpetaks nüüd Eesti moodi :) Kuidas on Eesti moodi? Noh, kiruks natuke naabreid ja viriseks teiste inimeste kallal? Enam vähem. Eks ole, mõnikord kui olen ise pahas tujus, siis andke ainult võimalus kellegagi pahandada ja ta saab topelt. Aga seda juhtub ikkagi harva. Sageli vaatan, et inimesed kohe nagu ootavad seda võimalust, et saaks aga kellegi kalla võtta. Oli kord sedasi, et lasin lihtsalt ühe suvalise maja eest bussijaama kandis Annu autost välja pissile... ja kakale. Ja mul oli muidugi junnikott kaasas. Aga noh nii kui Annu sinna kakale hakkas, olid mutid jaol ja oioioiooi. Noh, sõimasin vastu ja lehvitasin oma kilekotiga nende nina alla (kahjuks veel tühjaga). .. Või siis täna. Venitasin õueminekuga päris pikalt ja Annul juba siuke pissihäda, et täitsa lõpp. Nii kui õue sai, kohe pissile. Sinna muruplatsile, mis ikka maja ja kõnnitee vahel on. Ja siis esimese korruse mutt kohe sõrme viibutama seal. Ma ei tea, kas ta arvas, et Annu kakab või siis oligi see pissimine nii jube lugu... Kusjuures siin maja ees on veel olnud. Kõrvaltrevpikoja esimese korruse akna alla sattus jälle pissile ükskord mu koer. Ja mutt kohe õiendama, et talle ei meeldi, kui tema akna all koer pissib. Viisaka inimesena ja üllatusest kangestununa vabandasin, kuigi tegelikult oleks pidanud hoopis vastu virutama, sest kui palju (ja VÄGA palju) olen mina pidanud tema kuramuse laste mingi kuramuse tümakat kuulama, nende maja ees jõlkumist ja räuskamist kuulama.... Olin vägagi kuri, et magasin maha hea võimaluse see talle nüüd kaela valada.
Comments