mood and fusic

Jah, nii see on: minu jäljed lumes, Annu lumes ja lumepallikoer kodus sulamas. Põrandat pesin täna umbes kolm korda, sest lihtsalt kõik kohad olid vett täis iga kord, kui Annu sulamast püsti tõusis ja väikse ringi tegi maja peal.

Otepää lumesahajuht ei ärganud ilmselt kell 5 hommikul, et siinsed teed lumest puhtaks ajada. Niisiis ajasime natuke ise siin, aga meie madala põhja ja automaatkäigukastiga saab esialgu veel läbi lume ei suutnud sõita. Peab kasutusjuhendit lugema. Auto kasutusjuhendit siis.Äkki on mingi läbi paksu lume sõitmise režiim tal. Ja palju õnne, kui see kraam nüüd mõne päeva pärast sulama hakkab.

Nami-nami kokandusfoorumis edastati üks äge link. Ise vaatasin sealt just sushi söömise juhendit :) väga huvitav. Enne seda vaatasin, kui scrambled eggsi teha. Aga noh, seal on vist umbes miljoni videot kõigist võimalikest asjadest. http://www.videojug.com/film/how-to-eat-sushi Lisaks Food and Drink sektsioonile, on seal muidki, kust leiab videosid nimedega nt How to care for baby tortoises või nt How to stop being horny, How to get naked together for the first time. Vaatasin osaliselt seda viimast, päris humoorikas :) Või siis näiteks, et kuidas lapsed autosse istuma paigutada . Aga üldiselt jah Love&Sexi teemad väga lustakad.

Tegelikult... kõigepealt värvisime mune ja siis tegime pashat ja lõpuks käisime metsas.

Polegi siia eriti lapse vaimuvälgatusi kirja pannud, aga tänane on siin: Emme! Annu naeratas! Aga tema naeratus polnud eriti ilus. (edit: Ja see nali polnud eriti naljakas? noh, mulle oli, siiamaani naeran..)

Paljudest asjadest olen tahtnud kirjutada, aga internetti polnud käepärast ja hoog, mis oli värskete muljete kirjapanekuks sees, on nüüdseks vaibunud. Algul tahtsin rääkida sellest glämmilaadast, mis osutus vastupidiselt mu ootustele üsnagi lahedaks ürituseks. Noh, hilpe oli meeletult ja kõik oli väääääga kirju ja enne linnarahva saabumist olid kohal eranditult väga moekalt-glämmilt-metsikult riietatud tegelased, nii et mul oli oma põlvini seeliku ja roosa kampsuniga päris kompleks kohe...Aga pold hullu, eks ma sain ju üle :) Pealegi olid mul väga ilusad kõrvarõngad ;) Ja noh, selles mõttes ka lahe, et kui osadel inimestel tõepoolest on neid riideid vaja niii palju osta, siis on igati mõistlik osad neist teisele ringile saata. Öko noh. :) Sama päeva õhtul siis... Kõigepealt Jarek Kasar ja Tõnis Mägi. Ei teagi, mida nüüd öeldagi. Võimas oli. Kaks meest ja kaks klaverit ja juttu ja muusikat jätkus.. Ja noh, Terry Callieri oligi päris elus Terry Callier ja laulis kõiki neid ilusaid lugus...

Täna Bernhardis saunas ja ujulas olles... Noh, seal mängib mingi selline loodushäältega muusika...kuulsin saunast ähmaselt mingeid helisid, mis tõid mulle meelde ühe filmi lõpu, mida ma kunagi eelmisel aastal nägin. Tavaliselt ma üldse peale eesti kanalite teisi ei vaata, aga kuidagi sattusin mingi soome peale ja oli selline pilt: rahulik haiglapalat, ilmselgelt väga haige pigem ikka noorem kui vanem naine ja väga hüpnotiseeriv muusika. See pilt naelutas mu filmi lõpuni teleka ette. Noh, ega seda filmi palju polnudki enam, aga oli ikka niii diibilt ja hästi tehtud, et löristasin juba varsti tõsisest kurbusest nutta. See pold ainult kurbus, vaid üldse mingi... kuidagi võimas oli. Ja mingi helgus oli seal kogu aeg. Ja kurbus. Tahaksin seda uuesti näha. See naine oli vist mingi professor ja teda mängis keegi, kellega seoses mul meenuvad veel sellised nimed nagu Meryl Streep ja Helen Hunt, aga ta pole kumbki neist. Nojah, ja vähki suri ta. Ma ei tea, kas terve film võiks olla nii hea kui s...

Reedel mängin GenKlubis plaate pärast jazzkontserti. Laupäeval mängin cosmopolitani (aga marju?! jaah..tean, tean... kõige tülgastavam ajakiri) glämmilaadal plaate, mitu tundi. Ja lõpetuseks kuulan laupäeval Terry Callieri . Ai. Pärast seda ei räägi enam nädal aega kellegagi. Või äkki räägin. Aga väga vähe. Või siis olen masenduses. Või siis läheb kõik vastupidiselt ootustele ja mul elu on lõpuni välja rõõmus. (eile tegin seda . mulle maitses hästi, pärt ei söönud, indrek sõi, aga ei öelnud midagi)

Purustatud tomatikonserv :))) (allikas: Köögiljaraamat by Suitsu, Virkus, Kang; 2006)

Enne kui ma nüüd kätte võtan ja siin natuke vait olen ning kooliasjadega tegelen... Mulle ju ikka meeldib uudistooteid osta. Ja Selveris olid müügil (või äkki linnainimeste jaoks juba vana asi?) kuivatatud puravikud ja kuivatatud kukeseened. Ostsin puravikud, vist 30 krooni ringis maksid. Ja eile proovisin ära ka. Väga head! Tegin makaronidele kastme neist (sibul, vahukoor, pisut puljongit, maitsestamata kreemjuustu, sinih.juustu ja siis need seened) ja oli oioioi kui maitsev. Pärt ka sõi ja kiitis. Tavaliselt piirdub ta makaronidega, kastme koostisained võin talle toorelt, eraldi, taldrikule panna kui meeles on. Kujutan ette, et need puravikud sobivad ka mingisse köögiviljavormirooga või noh...ükskõik kuhu vist :) Lahe igatahes.

Oli vaja magistritöö pärast üks kokaraamat osta, mis oleks Eesti autorite kirjutatud ja mida võiksin keeleliselt usaldada. Ja ma ei teagi tegelikult, mis ma seda Indrek Kivisalu kokaraamatut ei ostnud... igatahes, ostsin Köögiviljaraamatu, mis on mu töö jaoks nagu rusikas silmaauku ja siis Eesti perepeod, mis on ka kohati täitsa huvitav... Aga noh, mõtlen nüüd siin, et ei tea, kas pean selle viimase jaoks ise sisukorra tegema...Et noh, kas tõepoolest oli niiiii vähe ruumi ja aega, et paari lehekülje jagu sisukorda, indeksist rääkimata, oli liig, mis liig? Täitsa uskumatu ausalt öeldes, sest mitu korda olen mingit retsepti sealt otsinud ja noh..kuna mul pole veel see raamat pähe jäänud, siis pean lihtsalt terve raamatu läbi lappama. Ilma sisukorrata kokaraamat. Imelik ju, mis? (hiljem: uskumatu, kuidas mõni päev lihtsalt võtad kätte mingi asja ja teed ära, st mul on nüüd see sisukord olemas ja kui kellelgi peaks veel see raamat olema, siis saadan sisukorra hea meelega :)

Noh, kui ma tegin siin vist mingit...mida ma tegingi...Seene...mida? Ühesõnaga . Siis mõtlesin, et uskumatu, kui hästi sobivad omavahel šampinjonid, vahukoor ja valge vein . Sibulat ja küüslauku ka ja mmuahh... Ühes retseptis oli valge veini asemel portvein, mis tegi toidu (üks kerge šampinjonisupp) eriliselt sametiseks. Ja siis mõtlesin, et samamoodi sobivad kokku rukkileib ja vahukoor . Ja näiteks peet ja kitsejuust . Jasiis palsamiäädikas sinna juurde..ja mõned seedermänniseemned. No lihtsalt on sellised... Et koos viivad keele tont teab kuhu.

Mul on nüüd esikus peegel ja jube ebamugav, kogu aeg tundub nagu oleks mingi uks lahti ja esik paistab poole rohkem sassis. Aga noh, nüüd saan ennast täies pikkuses ja laiuses vaadata ja ehk ei lähe enam toast välja nii et suu on pudrune või jope tagurpidi seljas.... või noh, midagi sellist.

Ma ju ei oska lapsega muud ette võtta kui raamatuid lugeda, kohvikus käia või kooki küpsetada... Need tema lemmikjubedad mängud on mulle natuke... noh...eks ole :) Niisiis, kuna täna olime kodus ja vajasime tegevust - kaerahelbepätsid. Viimati tegin neid vist keskkoolis. Noh, mingisugune....14 aastat tagasi ehk (isver, kuidas saab mingi asju üldse nii ammu olla?). Ja siis mõtlesin, et misasi see oli, mida ma lisaks kaerahelvestele ja munale ja võile ja suhkrule sinna panin. Ja välja mõtlesin - apelsinikoort. Väga mõnus lihtne teha, pluss siis veel taina sõtkumine - teeb ju ikka väänikul meele heaks säänne plökerdamine :) Näis, mis välja tuleb, väga nostalgilise maitsega tainas oli küll. (Tegelt võtsin juba ahjust välja, aga pole julgenud veel maitsta.)