mood and fusic

Söön siin Kapriisis pasta vegetarianat. Makaronid - penned - on sellised, et kahvliga peale vajutades laguneb laiali, ilmselgelt kaugel al dentest. Põhimõtteliselt ma ei virise, sest kuna toit on muidu üsna krapsakas, siis need plödid makaronid väga ei häiri. Kuid piinlik on süüa, sest kahtlustan, et kokk itsitab kusagil seal köögis, et näe kus loll, sööb neid plödiks keedetud makarone.... Noh see on pigem selline teoreetiline kahtlus, aga piisavalt häiriv. Nagu mõni totter hirm, nt pimeduse vms suhtes. Või ongi äkki selliseid pahatahtlikke kokkasid, kes kliente mõnitavad? Nad ei tahaks ju samas, et nende toidust halvasti mõeldaks? Ja kui nad ei ole pahatahtlikud, siis, pagan küll, ei ole ju niiiii raske makarone täpselt vajalik aeg keeta. Ja minu arust pole see esimene kord siin. Ja Tartus üldse vist. See ongi ilmselt osa 120 kroonisest hinnavahest Kapriisi ja nt Fahle või Lucca makaroniroogade vahel. Kuid miks mitte teha hästi vähemalt selliseid asju, mis ei ole kulukad? Pagan kül...

Mõnikord tuleb siiski hiljem meelde, mida öelda oled tahtnud. Või noh, tegelikult enamasti ikka hiljem meenub. Näiteks kui ma raadios Fantaasiat tegin, tahtsin Pia Frausi loo peale KINDLASTI öelda, et tuleb ka kontsert jne. Kaks korda unustasin põhjalikult ära. Loomulikult tuli hiljem meelde. Praegu, niisiis, meenus mulle, et tahtsin rääkida mandariinidest. Et mandariini lõhn, ja põhimõtteliselt ka maitse, aga peamiselt ikkagi lõhn, tekitab minus lihtsalt täiesti lambist eriti turvalise tunde. Sooja, optimistliku, turvalise tunde. Ongi kõik.

Tee Otepäält Tallinna ei ole lühike, eriti ühe nelja-aastase jaoks (kes selle siiski väga vapralt välja kannatab). Seekord oli väiksel vapral väänikul peale Mäod juba suhteliselt kõrini ja kõlaritest kostev Stone Roses ei tundunud talle piisavalt huvitav. "Tahan seda lugu, mis vaikselt algab". Mõtlesin kõik lood läbi, mis talle meeldivad, viimase aja lemmikutest Mirabilia "Let it shine" algab äkki, Epliku "November"..., üks portugalikeelne lugu, mis algab naeruga... Ja plaadimängijas polnud isegi neid. Aga pidin ju midagi proovima. Compay Segundo lükati tagasi, Kohalik ja Kohatu esimene plaat ka... "see POLE see!". Pulp Fictioni soundtrack päästis me sõidu. Sobis kohe esimene lugu, mille ees on "everybody be cool, this is a robbery-- and if any of you fuckin bitch moves, I´ll execute every motherfuckin last one of you!" ... Õudusega mõtlesin, mis tavaliselt siis juhtub, kui Pärdile mõni lugu meeldib. Pean nüüd seda lugu 15 korda järjest...

Keset kibedat koolipäeva jääb mul kaks tundi vaba aega. Mis ma teen? Lähen Maailma, et natuke teed juua, natuke süüa ja ühe prantsuse keele tõlkega tegeleda... Roheline tee jasmiiniga. Kohe torkab silma, et tee on tumedavõitu, nuusutan - must tee. Viin tee tagasi, ütlen, et see ei ole jasmiinitee. Peagi tuleb ettekandja, ütleb, et neil ongi selline jasmiinitee. Leti ääres selgub, et NEIL ONGI SELLINE ROHELINE TEE JASMIINIGA - st tavaline must tee. Ja vabanduseks-põhjendusest öeldakse mulle, et neil on see juba tükk aega olnud. Väga imelik. Midagi selles kohas siiski on, et ma aeg ajalt sinna jõuan. Sest ükskord, olles seisnud ära 8-inimeselise järjekorra, mis Maailmas tähendab ju umbes poolt tundi, öeldi, et ma ei saa lattet, sest nii pikk järjekord on. Lahe. Ja noh, sarnaseid juhtumeid on veel. Olen vahepeal tahtnud kirjutada küll, aga pole ... ma ei tea, mida olnud. Tahtsin kirjutada nt sellest, et hommikuti on bussis täiesti teistsugune seltskond, kui päeval ja õhtul. Väga asjalikud...

Ilus lava oli.

Hommikul: koerad, laps ja kelk.

Kohe: istun autosse ja sõidan Tartusse, istun bussi ja sõidan Tallinna, seisan trammis või tatsan mööda Tartu mnt-d Krahli poole... ja nagu niuhti nelja tunniga siit arvuti tagant oma töötoast otse krahli baaris. Võimas :) Ise küll ootan me esimest Tallinna-kontserti. Ei karda, ootan. Kohtumiseni!

Kui ma ütlen midagi, mis on minu jaoks ilmselge vale, siis kas mul on alust pahandada, kui teised aru ei saa, et kõik on tegelt teistmoodi? Või kas mul on üldse alust ja põhjust eeldada, et inimesed SAAVAD aru, et ma ajan udu, kui ma sealjuures ei naera või jutumärke vms ei kasuta. Ok, kaks näidet: 1. kui ma räägin raadios, et mis muul põhjusel kui ilusate plaadiümbriste pärast ma neid igavesi tüütuid vinüülplaate ostan ja olen seejuures jumala tõsine, kuigi ilmselgelt liialdan, kas siis on aru saada, et ma teen nalja? :) 2. siin blogis, vaatasin, et olin kirjutanud, et olen alati arvanud, et küpsiseid saab ainult poest... kas on aru saada, et ma teen nalja või siis paistab hoopis, et ma olen natuke rumalavõitu? mh? Miks ma siis ütlen neid asju? Niisama. Tundub vormilt ok ja kuna sisu on tõesti minu jaoks elementaarselt vale (elementaarselt vale?!)... hmm... Aga nüüd hops arvuti tagant püsti, vahelduseks mõni tegu kah vaja teha. (Kusjuures ma mõnikord ju teen ka selliseid asju, mis pol...

TÄNA JÄLLE FANTAASIA (lingikogust võib selguda, et mitte ainult täna) Vastavateemalised horror muuvid on unes nähtud, nüüd pole muud kui... loota, et ükski neist asjadest reaalsuses ei realiseeru. Kuigi iseenest midagi ju teoreetiliselt võiks, kuna unanäos nähtu pakub ulatuslikku valikut. Esimeses unenäos jäid plaadid koju ja vist stuudio oli ka kuidagi ära kadunud, igatahes ma mingis väikses ruumis tegin seda saadet, laua all justkui vms. Teises unenäos olin enda arust ilge tuus juba, aga unustasin rääkimise ajaks vajaliku heebli peale lükata ja juttu ei kostnud, millega ma iseenest olin lõpuks rahul, kuna olin mingi lolli juttu ajanud. Ja üldse olid seal kõik nupud mul sassis ja lõpuks ei saanud enam midagi aru, mis välja ja mis sisse kostab jne. Kolmandas unenäos, täna öösel, oli stuudio rahvast täis, teisi Fantaasia tegijaid, meeleolu oli täitsa hea, aga jube sebimine käis ja hirmus kiire oli, plaadid lendasid ja paras segadus.. ning siis hakkasin ühte cd-d mängima panema...Esim...

Kui olin koogi ahju pannud ja aknast välja vaatasin, nägin aias lumekänguru.

jah, mõtlen siin... helistasin eile ühele vanale heale sõbrale, et tulen tallinna, kas saame kokku ka? no saamegi, väga tore. aga meenutades oma möödunud aastat... (sel novembri alguse pimedal pühapäevaõhtul..)... et kui ma ise kogu aeg ei pushiks, elu eest ei püüaks märku anda, et ae! ma olen ikkagi täiesti elus ja suhtlemisvõimeline vaatamata sellele, et mul on pere ja ma elan enamuse ajast Otepääl... siis põhimõtteliselt... vist ....... jah...... (see lause on vist tõesti väga Merin ) Teisest küljest... äkki nii käibki... (Ja paluksin seda mõtet mitte kommenteerida)

1. käivitan auto, auto hüppab sammukese edasi ja sureb välja.. 2. sõidan kõrvalteelt peateele viienda käiguga.. 3. foori taga seistes võtan jala pidurilt, aga auto ei hakka liikuma.. MIKS?